Eesti rahvajutu aastat lõpetades, hakkas juba süda valutama, et kas oskangi enam ilma mõne kauakestva ja pingutust nõudva projektita elada. Rahvajutu aasta oli raske ettevõtmine, aga ka väga suur ja mõnus kogemus. Ühest küljest saabus kõige selle lõppedes mõnus rammestus, et ohh! saigi läbi ja ellu jäin ka. Teisalt aga tundub, et hakkan mägironijatest paremini aru saama, kui nad jälle ja jälle tagasi tippusid vallutama lähevad
Nii olengi kõik need aasta alguse päevad käinud ja mõelnud, kuidas edasi, mis edasi.
Rahvajutu aasta pidi tegelikult olema sissejuhatav teekond sellesse aastasse, mil tähistan oma 30. tegevusaastat jutuvestjana ja lugude jutustamise valdkonna eestvedamisel. Plaane on palju, aga projektipõhises maailmas oleneb nüüd palju rahastajate otsustest. Teist aastat järjest ei jaksa nii väikse eelarvega ühtegi üritust teha. Loodame, vaatame. Kui kellelgi tuleb mõni hea mõte koostööks, andke märki.
Kolmekümne aastaga on pilt lugude jutustamise vallas kõvasti muutunud.
Pioneerina seal ees rännates, olen inspireerinud paljusid huvilisi jutte vestma ja lugudesse teisiti suhtumagi.
On sellel pildil palju rõõmustavat, aga ka kurvaks tegevat. Kõik, mida jutustamiseks nimetatakse, pole seda mitte. Ka see, kui muinasjutte käsitletakse, teeb mõnikord päris nõutuks.
Püüangi selle aasta jooksul rääkida jutustaja vastutusest ja rollist nii ajaloos, kui ka tänapäeval. Tutvustada erinevaid jutustamise võimalusi. Jutustada oma pere- või kogukonna heaks, see on üks. Professionaalsele jutustajale, kes läheb võõrastele jutustama, peaks teadma ja tundma eetikat, mis selle alaga kaasas käib.
Ühesõnaga, ees ootab üks pikk ja huvitav rännak lugude jutustamise maailma.