Tere tulemast!

Olen

jutuvestja,
koolitaja (MA),
spetsialist suulise pärimuse alal (Rahvakultuuri Keskus).

1986.a lõpetasin Tallinna Konservatooriumi lavakunsti kooli. Töötasin Eesti Riiklikus Noorsooteatris kaks hooaega. Tõdemus, et teatris peab mängima lugusid, mida ei tahaks ise kellelegi jutustada ega ka kuulata, viis mind uutele otsingutele. Või õigemini tagasi juurte juurde. Läksin metsa, oma emakoju elama. Minu lapsepõlv oli täis lugude jutustamist nii kodus, kui ka külakogukonnas. Selle “vaba aasta” jooksul mõistsin, millises luksuses oli kasvanud. Kuulasin taas neid vanu pere- ja külapärimusi. Lisaks leidsin veel vanad muinas- ja rahvajutud. Ka tahte neid jutustada. Ja just täiskasvanutele.

Ühel poolt on toetanud mind kodust kaasa saadud traditsioon, teisalt teatrikoolis õpitu. Seda kõike kokku põimides, olen vedanud juba peaaegu kolmkümmend aastat Jutukooli ja kogu praegust jutuvestmisliikumist Eestimaal.

Jutukool tähendab kursusi, seminare, loenguid, suvelaagreid, kontserte, jutuõhtuid, rahvajutukogumikke – kõik selleks, et meelitada täiskasvanud tagasi lugude märkamise, kuulamise ja jutustamise juurde.

Jutukooli korraldada on lugude jutustamise festival – Jutupühad.

2015.a.veebruaris asutasime sõpradega Viljandimaal MTÜ Jutumaja, mille eesmärgiks on lugude jutustamise loomemaja loomine ja ülesehitamine. Sellest saab üks kodune koht lugude kuulamiseks, jutustamiseks ja isegi lugemiseks – plaanis on luua rikkalik raamatukogu. Eeskätt on meie tegevus suunatud oma kogukonna rahva heaks, aga oleme avatud ka muile huvilistele.

Idee ise on nii soe ja mõnus, et mõnikord on mul valusalt hirm, et äkki ma/me ei saa sellega hakkama! Aga hetkel veel saame…Kui keegi tahab kaasa aidata, anna märki, mõtleme koos!

Kõige püham mees

Kord paastunud üks mees metsas. Ingel käinud talle süüa toomas. Kord ütles ta: „Sa ikka ei ole nii õnnis kui too mees, kes nurme peal künnab.”
Läks paastuja siis tolle kündja juurde ja ütles: „Kulla mees, aeg on hobune lahti päästa, juba löödi kirikukelli.”
„Mis tollest, et löödi! Aga taevas veel ei löödud!” vastas mees.
„Kuidas sa taevaseid kirikukelli kuulda võid?”
„Seisa mu jälje peale, siis kuuled sa ka. Näe, praegu just hakatigi taeva kirikus kelli lööma. Nüüd on aeg hobune lahti päästa.”
Seisis too mees ka kündja jälgede peale, nii kuuliski, kuidas taevas väga ilusasti kelli tilistati. Küsis siis mehe käest: „Mida sa Jumalale nii head teed, et sa nõnda õnnis oled?”
„Ei tee ma muud midagi, kui künnan aga oma kündmist. Kui tööle hakkan, ütlen: Gospodi pomilui – Jumal avita! Ja kui lõpetan, siis ütlen: Tänu Jumalale, et korda läks! Nii kuulengi taevaseid kelli.”

Kogumikust “Taevane pulm” 2005, koostajad Piret Päär ja Anne Türnpu