Slide Lood,
mida jutustad,
loovad
sind ennast
Olen lugusid jutustanud kolmkümmend aastat.
Minu lapsepõlv oli täis jutuvestmist. Emalt-isalt kuulsin tõestisündinud lugusid, ühelt vennalt muinasjutte ja teine jutustas raamatuid ümber. Milline luksus!
Küllap sellega määrati ka mu saatus saada jutuvestjaks.

Ühel poolt toetab mind kodust ja kogukonnast kaasa saadud traditsioon, teisalt see, mis ma lavakunstikoolis õppisin. Seda kõike kokku põimides ja nende vahel tasakaalus otsides olen leidnud oma tee ja oma hääle. 

Nii ma siis jutustan, koolitan ja teen palju muudki, mis on seotud lugude ja jutuvestmisega.
Miks?
Sest ma tean, et hea lugu võib muuta maailma.
Sest ma tean, et hea jutuvestja võib panna kuulaja unustama nälja ja janu, mured ja hädad ja lummata teda lugudega nii, et kõige madalamgi hing saab ülendust, kõrkus annab maad alandlikkusele ja külm süda sulab nagu lumi maikuus.

Olen pärit Tartumaalt ja metsast.
Olen õppinud Erumäe mõisakoolis, Puhja Keskkoolis, Viljandi Kultuurikoolis, Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kokku 21 aastat akadeemilist haridust ning 30 aastat jutustamise ja koolitamise kogemust.

Lugude jutustamine on segu käsitööst ja loomingust, sestap meeldib mulle keskaegne käsitöömeistrite õppekava: seitse aastat õpipoiss, seitse aastat sell, seitse aastat veel õppimist ja nii saadki meistriks. Jutuvestjana näib mulle aga, et siis saad aru, kui palju on veel tegelikult õppida. Ja alustad uut ringi.

Minu osa on selles elus olnud meelitada täiskasvanuid lugusid märkama, kuulama ja jutustama. Olen seda teinud jutustamise traditsiooni tutvustades ja lugusid rääkides. Eelkõige täiskasvanutele mõeldes, aga sama suure mõnuga jutustan lastelegi. Minu südameasjaks on eesti rahvajutud ja ka teiste rahvaste lood, mis on jäänud unustusse ja kannatlikult oma aega ootama.

Kogu selle töö tulemusena sündis Jutukool, mida ma juhatasin 29 aastat.
Kunagises Kultuuritöötajate Täienduskoolis anti mulle selle loomiseks kõik võimalused ja ma sain teha midagi, milles oli kogu mu süda ja pühendumus. Loengud, seminarid, töötoad, suvelaagrid, nõustamised, jutuõhtud-kontserdid, koolijutustamised, rahvusvahelised konverentsid ja jutufestivalid, muinasjuttude andmebaas, jutupank, rahvajuturaamatu väljaanded, mõned CD-d ja DVD-d, näitus lugude jutustamise traditsioonist 20. sajandil „Et rada ei rohtuks“.
2020. aastal pidin lahkuma asutusest, mille alluvuses Jutukool tegutses. See oli suur muutus mu elus, aga tegelikult teen seda kõike edasi, ainult vabakutselisena. Loengud-töötoad, jutustamised-kontserdid. Lugude jutustamise valdkonna tutvustamise ja arendamisega jätkab Jutumaja.

2020. aasta on eriline veel selle poolest, et ma korraldan eesti rahvajutu aastat. Projekti raames toimub palju töötubasid üle Eesti ja üks põnev aasta läbi vältav lugemise väljakutse 11 x 11.

Nüüd te teate minust kõike.
Mõned tunnistähed ka ettenäitamiseks.

2000 Rahvakultuuri Sihtkapitali aastapreemia – jutuvestmiskoolkonna rajamine
2001 Eesti presidendi preemia – hääletamislugude kogumine
2002 Eesti Kultuurkapitali stipendium „Ela ja sära”
2006 Rahvakultuuri Sihtkapitali preemia – eesti rahvajuttude ingliskeelse kogumiku „The Heavenly Wedding” koostamine ja väljaandmine
2014 Rahvakultuuri Sihtkapitali preemia – erinevad jutuvestmisprojektid
2016 Rahvakultuuri Sihtkapitali pärandihoidja preemia

Kõigi nende preemiate eest olen ääretult tänulik, aga kõige suurem tunnustus on jutuvestjale see, kui kuulajad ikka veel ja veel tahavad kuulata tema lugusid.