Jutumaja eesmärk on lugude jutustamise loomemaja arendamine ja jutuvestmise traditsiooni jätkamine. Viis aastat oleme Viljandimaal, ühes vanas talus, korraldanud jutuõhtuid, kontserte, suvelaagreid, festivale ja juturännakuid. 2021.aasta alguses kolis Jutumaja Viljandisse.

Meie pesa asub küll Viljandis, aga Jutumaja on alati vamis ka ringi ringi rändama.
Jutuhommikud, -lõunad, -õhtud ja -ööd ootavad kuulajaid.

Jutumaja seob sõbralik koostöö Männiku Metsataluga (ööbimine, kodune toit, saun) ja Heimtali Loomestuudioga (keraamikatöö). Nõnda võib sõpradega planeerida mõnusa nädalalõpu, kuhu mahub lugude jutustamine, meisterdamine, saun ja hea söök.

Koostöös kirjastusega “Varrak” on ilmunud uus eesti rahvajutukogumik “Õnneliku inimese särk.”

Koostaja ja lugude ümber jutustaja Piret Päär
Kunstnik Katrin Ehrlich
Toimetaja Karin Kastehein

Kummardusega kõigi eelnevate eeljutustajate ja rahvaluule kogujate poole.

Sellest raamatust leiad kimbukese eesti rahvajutte. Mõned neid on kindlasti tuttavamad, mõned aga hoopis kuulmata-lugemata.

Nendel ja paljudel teistelgi rahvajuttudel on olnud õnne sattuda Eesti Rahvaluule Arhiivi väga rikkalikku kogusse. Suur osa neist on jõudnud ka raamatukaante vahele, enamasti kellegi ümberkirjutatuna-jutustatuna. Aga on ka kogumikke, kus lood on jäetud just nii, nagu keegi kellelegi neid kunagi ammu on jutustanud või nagu kuulaja need on üles kirjutanud.

Selle raamatu muinasjutud olengi valinud varem ilmunud antoloogiatest, kus lood on esitletud algupärasel kujul. Jututöötubasid juhendades olen aga märganud, et mõned head lood jäävad neis kogumikes teenimatult tähelepanuta. Nii sündiski mõte teha üks raamatukene selliste rahvajuttudega.

Olen neis juttudes püüdnud säilitada nii palju kui võimalik eeljutustajat, aga seadnud nad juba ka endale pisut meelepärasemaks. Midagi maha lihvides, midagi juurde lisades, midagi ümber öeldes. Kirjasõna vormimine pole jutuinimesele kergete killast. Ikka tahaks öelda nii, nagu seda jutustades teed. Paraja sõna või väljendini jõudsime teinekord alles pärast pikki arutelusid toimetaja Karin Kasteheinaga. Aga me kõik ju teame, et alles jutustatuna saavad muinasjutud selleks, mis nad tegelikult on. Lood järgnevadki üksteisele nii, nagu ühel jutuõhtul see olla võiks. Iga jutt saab innustust eelmisest. Ning kunstnik Katrin Ehrlich on andnud neile juttudele just sellesse raamatusse sobiva rüü ja sidunud kujundajana kõik üheks tervikuks.

Need lood on olnud minu jaoks kõik olulised aastal 2020. See kiinakäänaline siiruviiruline aasta pakkus nii hirmu kui ka armu. Mõlemal juhul on lugudest alati tuge. Ja vahva on see, et kui see aasta oleks olnud hästi vähekenegi teistmoodi, oleks juttude valik ka hoopis teine.

See on kogu pere raamat. Siit leiab lugusid väikestele ja suurtele, emadele ja isadele, vanavanematele, õpetajatele ja isegi… Või tegelikult on vist hoopis nii, et igas jutus endas on juba midagi lapsele-täiskasvanule, naisele-mehele, kerjusele-kuningale ja isegi…

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Rahvuskultuuri Fondi Härmatali allfond.

14.09-13.10 toimus lugude jutustamise festival “Üks ei ole ühtegi”.
Jutumaja koostööpartneriteks on 22 raamatukogu, kellega koos seda festivali korraldatakse – Tartumaal, Võrumaal, Põlvamaal, Hiiumaal, Harjumaal, Järvamaal, Jõgevamaal, Ida-Virumaal ja Läänemaal.
Festivali logo autor – kunstnik Epp Margna.
Toetaja: Eesti Rahvakultuuri Keskus

Üks?
Üks ei ole ühtegi.
Kaks?
Kaks silma kassil peas.
Kolm?
Kolm jalga vokil all.
Neli?
Neli nisa lehmal.
Viis?
Viis sõrme inimese käel?
Kuus?
Kuus naela hobuserauas.
Seitse?
Seitse tähte taevasõelas.
Kaheksa?
Aga kaheksast ei olnud juttugi…