Küll lubasin kunagi suure suuga, et hakkan iga kuu alguses siia uusi lugusid lisama. Ei ole see nõnda läinud. Arvutis on palju niigi tööd, siis püüad seda osa minimeerida nii, kuis vähegi saab. Kogun kõik, mis väärt meelde ja püüan võimalikult palju ikka jutustada, südamest südamest, silmast silma…
Kuna täna täiendasin uudist ja jutumaja lehele sai üles lugude jutustamise festivali esialgne programm, siis kasutasin juhust lipata ka siia päevaraamatusse.
Hetkel ju väga maitsvate arbuuside aeg, tulgu lugugi siis sealtkandist.
Arbuus.
Väikeses külas elas üks töökas talumees.
Kord oli ta oma aias suure arbuusi kasvatanud. See oli suurim, mida keegi kunagi näinud oli. Talunik oli oma arbuusi üle väga uhke. Ta vaatas puuvilju tundide kaupa ja mõtles: “See on ikka üks väga eriline arbuus. Ma viin selle turule ja müün selle hea hinnaga maha.”
Siis juba järgmisel hetkel mõtles ta: “Ei, ei. Turg ei ole minu arbuusi jaoks õige koht. Panen selle õige näitusele.”
Aga see polnud ka kõige mõnusam mõte. Lõpuks otsustas talunik oma arbuusi kuningale viia. “Oh, ma ei jõua homset ära oodata! Olen kindel, et kuningale meeldib mu kingitus ja ta premeerib mind ja küsib, mida ma väga tahan ja siis mina soovingi midagi!” Nende rõõmsate mõtetega tahtis talumees magama minna.
Aga kuningal oli kombeks öösel oma kuningriigis jalutada, et kontrollida, kas kõik tema alamatega ikka hästi on. Sel õhtul läks kuningas lihtsa mehe riideis taluniku majast mööda ja märkas aias tohutut arbuusi. Ta oli imelisest viljast nii lummatud, et koputas talumehe uksele. Too avas ukse ja küsis: “Kes sa oled ja mida sa siit öisel ajal tahad?”
“Ma olen vaene mees,” vastas kuningas, “ja ma tahan teie arbuusi.”
“Arbuusi! Ei saa, ei saa!” ütles talunik.
“Mida sa siis sellega peale hakkad?” küsis kuningas.
“Ma viin selle kuningale,” vastas talunik.
“Aga kui see kuningale ei meeldi?” küsis kuningas.
“Siis käigu kuradile!” urises talumees.
Kuningas lahkus ning talumees läks tagasi magama. Järgmisel hommikul läks ta hiiglasliku arbuusiga lossi. Niipea kui talunik kuningat nägi, tundis ta ära oma eilse õhtuse külalise. Kuid ta tegi näo, nagu ei oleks midagi märganud.
Ta tervitas kuningat ja ütles: “Ma tõin teile arbuusi, teie Majesteet! See on riigi suurim arbuus. See peaks teile küll meeldima!”
“Hmm!” noogutas kuningas. “Aga kui see mulle ei meeldi?”
“Noh… sel juhul… te juba teate mu vastust, teie Majesteet!” vastas talunik vaikselt.
Kuningas naeratas: “Ma võtan sinu kingituse vastu!” ütles kuningas. “See on parim kingitus, mis ma kunagi saanud olen.”
Talunik sai rikkaliku tasu mitte ainult oma kingituse eest, vaid ka selle eest, et ei jäänud kuningale vastust võlgu.