Elas kord mees ja tal oli naine ja kolm poega, tütar ka. Pojad olid veel pisikesed, aga tütar valmis mehele minema. Isa tahtis tütrele ikka kõige paremat meest leida. Ja leidiski – rikas, ait ja sahver sööki täis, loomad laudas, keldris küllalt õlut ja viina, tallis hobused.
„Sellises talus on kerge perenaine olla,” kiitis isa. Ema noogutas takka, aga tütar vaidles vastu: ”Ei lähe ma sellele mehele naiseks, mis sest et laut, tall, kelder, sahver täis. Ise ta morn ja tõsine.”- „Keda sa siis ootad, printsi või?”
„Jah, ma lähen Päikesele naiseks. Vaat tema mulle meeldib, rõõmus, õrn, soe. Temast kõigil hää meel.”
Hommikul läks ema tütart otsima, polegi enam, seinal vaid päikesekiirtest kiri – „Võtsin teie tütre endale naiseks. Päike.”
Ema oleks nagu murest murdunud, aina nuttis – ei osanud hoiad oma tütrekekest.
Aeg läks, poisid kasvasid suureks, küsivad emalt, miks too nii kurb kogu aeg. Ema siis rääkis ära, et tütre pärast süda valutab. Kõige vanem poegadest otsustab minna õde otsima. Rändab aina kõrgemale, kõrgemale mägedesse, sinna kus kõige kõrgemad mäetipud pilvede kõhtusid kõdistavad.Seal seisab uhke loss, lossi ümber ilus aed. Lossivärav oli lahti ja üks ilus naine tuli noormehele vastu, küsis: ”Kes sina oled ja miks oled siia tulnud?”
„Otsin oma õde.Läks Päiksele naiseks ja peale seda me enam teda pole näinud. Ema väga muretseb, lubasin talle, et leian ta.”
Naine vastas:” Aga…
Kuidas lugu edasi läheb, kuuled jutuõhtul “Naised muinasjuttudes”. Näiteks Tartus 18.04. Vajalik eelregistreerimine. Kui ei malda nii kaua oodata või ei saa tulla lugu kuulama, jääb üle veel endal see jutt lõpetada.