Eelmisel aastal lugesin, et Celia Roose ja Ene Salumäe on saanud valmis kontserdi, kus kõlavad kokku torupill ja orel!
Ma polnud küll kuulnud neid, aga kõrvus hakkas kohe see kokkukõla kumisema ja nagu muuseas küsisin Celialt, kes me ei võiks ka koos midagi proovida teha, teie muusika, sinu regilaul, minu jutud Jumalale.
Ja nad olid kohe nõus!
Ja nõnda algas meie retk taeva kõrge kaare pääle.
Arvate, et see oli lihtne? Ei mitte.
Ent ometi oli see minu selle aasta kõige, kõigem kontsert.
Täpselt seda kõla, mis mu kõrvus kumises, kuulsin ka kontsertidel, nii Hiius, kui Viljandis..
Ja kingitusena meie julge teekonna ettevõtmise eest kohtasime (tänu Celiale) helilooja Margo Kõlarit, kes lahkelt tahtis meiega koos sinna kõrgustesse kaasta tulla. Kinkides omalt poolt meile kauni Salve Regina meloodia ja ka loo.
Ja mina sain endale palve, mis muutis minu elu.
Salve Regina.
Sealhulgas ka arusaamist lugude jutustamisest.
Palvetada publiku ees nõnda, et see ka nende südameid puudutaks, see pole lihtne…
aga ma otsin teed selle juurde.
ja elan edasi selles palves ka edaspidi.
Sest nagu kirjutaja on öelnud: “Palvesõnade vägi, mis sai pääsemiseks eksinud poistele, võib tulla õnnistuseks meilegi, kes kaldume vahel sama kangekaelselt rumalustesse, mis võivad põhjustada rasket piinapõlve.”
Olgu see rumalus siis kasvõi halb mõte, mõtlematult lendu lastud sõna, rumal tegu. Palve läbi saame vähegi midagigi muuta, aga kõige rohkem usun ma, et see aitab uut viga tegemast.
Tänud – Celia Roose, Ene Salumäe, Margo Kõlar.