Sain hommikul sõbralt teate, et nii kuidas tänase päeva ette elan, nii läheb terve aasta takkajärgi.
Olin juba hommikul väga tegus olnud, nagu siit näha on võimalik olnud…aga hakkasin veel toimekamaks ja kohe hakkas ka juhtuma, isegi üllatusi.
Kõige krooniks otsustasin Hüpassaarde rabarajale minna ja ujuma ka. Jõudsin sinnagi nii, nagu hommikulgi – ühtegi inimest polnud, aga oli ometi keegi. Äike! Ja näha oli, et veab suurt sadu ka enda järel. Ta passis just raba ja metsa piiril, enne ei saanud arugi, mis juhtuda võib. Kohe oli siis tagasitulek. Ometi ei olnud mu käik asjata, sain sääseparvedele lõunasööki pakkuda ja ise rõõmustasin pääsusilmade üle.
Polnud neid enam ammu-ammu kohanud. Arvatavalt 13 aastat tagasi siiamaile kolides, ühe tee ääres Kolga-Jaani poole,seal neid oli, aga järgmisel aastal enam mitte.
Ja koju jõudes avastasin aiast sellise üllataja.
Kunagi varakevadel külvasin unistusi ja ideid ja näete, ongi õides!
Ja just täna.
Ma kardan, et viljani ta välja ei vea, siin aias nii palju söödikuid, teod reod ja veel muudki mutukad, päeval pole kedagi näha, aga öösiti krõmpsutavad suure suuga.
Aga mine tea, äkki siiski.
 
Kardan oma sünnipäeva. Olen alati sel päeval eriliselt kurb, eriti kellaajal, kui sündisin, ajab isegi nutma. Mõni sõber unustab ka õnne soovida, jälle põhjus kurvastuseks.
Olen ka ennast söögiteoga või muu korralduslikuga üle koormanud, pannkokke küpsetanud nii, et kõigil oli tore, aga mina muudkui küpsetasin ja olen kurb.
Sel aastal oli esimene, tõeliselt nauditav sünnipäev! Mul polnud kohustusi, lasin päeval kulgeda…ja ma nautisin tõesti esimest korda elus oma sündimise päeva. Õhtul leidsime veel paari sõbraga nii erilise koha, kus istuda ja lihtsalt juttu ajada. Ja ma olen täiesti kindel, et seal pole mitte kunagi, mitte keegi oma sünnipäeva tähistanud…Oli üks ilus päev – 8.juuni, 2021.