Sain hommikul sõbralt teate, et nii kuidas tänase päeva ette elad, nii läheb terve aasta takkajärgi.
Olin juba hommikul väga tegus, aga sellest kirjast sain indu veel vahvam olla! Kohe hakkaski elu üllatama.
Kõige krooniks otsustasin Hüpassaarde ujuma ja rabarajale uitama minna. Ühtegi inimest polnud, aga oli ometi keegi. Äike!  Passis just raba ja metsa piiril, enne ei saanud arugi, kui juba laia, lopsaka pilvelaama alla jõudsin. Kohe pöörasin tagasi, esimesed kõued ikka ehmatasid küll, aga autosse varju jõudes, oli jälle julgem. Ometi ei olnud mu käik asjata, sain sääseparvedele lõunasööki pakkuda ja ise rõõmustasin pääsusilmade üle. Polnud neid lillisi enam ammu-ammu kohanud. Arvatavalt 13 aastat tagasi Viljandimaale kolides, Kolga-Jaani tee ääres neid oli, aga järgmisel aastal enam mitte.
Koju jõudes avastasin aiast sellise üllataja (allpildil).
Kunagi varakevadel külvasin unistusi ja ideid ja näete, ongi õides!
Ja just täna siis esimene.
Ma kahtlustan, et viljani ta välja ei vea, siin aias nii palju söödikuid, teod ja veel teisedki kahjulased, päeval pole kedagi näha, aga öösiti krõmpsutavad suure suuga.
Aga mine tea, äkki siiski.
Tegelikult olen senini kartnud oma sünnipäevi. Olen alati sel päeval eriliselt kurb. Just kellaajal, kui sündisin, ajab isegi nutma. Mõni sõber unustab ka õnne soovida, jälle põhjus kurvastuseks.
Olen mõnikord ennast ka söögiteoga või muu korralduslikuga üle koormanud, näiteks pannkooke küpsetanud nii, et kõigil oli tore, aga mina muudkui küpsetasin ja kurvastasin.
Sel aastal oli esimene, tõeliselt nauditav sünnipäev!
Mul polnud kohustusi, lasin päeval kulgeda…ja ma nautisin tõesti esimest korda elus oma sündimise päeva.
Õhtul leidsime veel ühe erilise koha, kus mõnusasti istuda ja lihtsalt omadega juttu ajada. Ja ma olen täiesti kindel, et seal pole mitte kunagi mitte keegi oma sünnipäeva tähistanud. Salakoht :0)
Oli üks ilus päev – 8.juuni, 2021.