Eile õhtul oli esimene jutuõhtu sel aastal.
Ei tea miks, aga kuidagi eriline tunne oli. Nagu oleneks sellest õhtust kogu aasta tulevik.
See ebausuline tunne on alati 1.jaanuari hommikul, et kas näed enne mees- või naisinimest. Et, kui mees – tuleb hea aasta ja siis vastupidi teisel juhul. Lapsepõlves ikka öeldi nii ja kestab see usk tänini. Selle uue aasta hommikul kohtasin ainult mehi…ainult üks naine seisis hommikul kell kümme kinnisvara firma akna ees müügis olevaid maju uurides…
Aga eile.
Mida siis eile õhtu mulle ennustas.
Muusikuks Kulno Malva, järelikult temaga palju kontserte;
järelikult, muusikutega jätkub koostööd küll;
sõit Tallinnasse – pikad juturännud ootavad ees, mis muud; ilm on sant, vihm, udu, aga tee on hea, märg aga kindel, küll siis jääbki kindel jalaalune kogu aastaks, rehvidele kindel tee; koht – hotelli kümnendal korrusel, ikka kõrgemale, taeva ja maa vahele…hea märk;
hakkan jutustama, märkan sõrmest “voolab” verd, olin selle kusagil katki teinud – mis muud, kui kolm tilka verd ka järgnevaks aastaks jutustamisele ära antud;
Kulno üllatab nii mõnegi looga – saab mõnus koostöö olema; –
korraldaja on hea ja armas Monika, jälle hea märk;
publik – suurepärane, lapsed ja nende vanemad…tähendab jätkub ka aasta pääle kuulajaiks nii lapsi, kui täiskasavanuid; ja mis veel…noo, see kõige ilusam hetk.
Üks naine tuleb ja sõnab:”Teate mulle pole keegi täiskasvanuna muinasjutte rääkinud ja teate, ma sain aru, kui väga mulle need meeldivad!” Tänas ka viimase muusikaloo eest Kulnot, et lugu oli just see, mis vaja!
Tuleb üks aasta, midagi pole teha! 
