Sa oled öelnud, et jutustad lugusid, sest usud, et hea lugu võib muuta maailma. Kui kerge või raske on sellise usuga elada ja toimetada tänapäevases edu- ja kiiruse maailmas, kus usutakse palju rohkem kõike käegakatsutavat?

Ei ole raske. Väga huvitav on. Olen näinud nende aastate jooksul, kuidas lugude jutustamise teema kord tõuseb laineharjale, siis jälle vaob. On saanud rahulikult omasoodu kulgeda. Paari viimase aasta jooksul on aga lood ja lugude jutustamine muutunud väga populaarseks. Isegi ülearu, julgen öelda. Ja, kui midagi saab väga palju, siis see kaotab oma väärtust. Lugude jutustamise juured on suulises kultuuris. Suuline sõna liigub aeglaselt ja mõjub teisiti, kui kirjasõna. Keegi kuuleb lugu ja räägib seda edasi. Kuulaja võtab selle vastu, see jääb mõneks ajaks temasse ja siis ta räägib seda omakorda edasi, aga juba natuke teistmoodi. Eelmise jutustaja kogemusele, lisandus sinna nüüd midagi uut. Ja nõnda rännates, inimeselt inimesele saavad lood aina täiemaks ja laetud kõigi eeljutustajate kogemuste poolt. Sotsiaalmeedias kiiresti liigutatav  copy-paste lugu jääb alati ainult loo sõnademustriga kujundatud „logoks“. Ta võib olla väga hea, aga sealt puudub jutustaja puudutus.

Ka on küsimus selles, miks me lugusid räägime. Niipea, kui see põhjus rakendatakse müügivankri ette, kaob loost otsekohe midagi olulist. Lood võivad olla väga võimsad relvad, aga nad on ka uskumatult õrnad. Varasematel aegadel olidki selleks oma ala meistrid – jutuvestjad, kes oskasid ja teadsid, kuidas lugudega ringi käia.

On Sul rääkida mõni näide elust, kus Sinu jutustatud lugu muutis kellegi elu, mõttemaailma, väärtushinnanguid? Näiteks, et näe – rähklesin ühe murega juba tükk aega ja nüüd näen olukorda teises valguses ja sain järsku selguse, kuidas seda lahendada või edasi minna.

Selliseid lugusid, kus inimene ennast juttudes ära tunneb, seisatab, julgeb vaadata endale silma ja seeläbi temas midagi muutub, on mul väga palju. Need on tihti ka väga isiklikud lood ja ma ei saa neid kunagi kellegagi jagada…Ja ega me ei oskagi tegelikult seletada, kuidas üks või teine lugu meid mõjutanud on. Võib jääda tunne, et ei juhtunud midagi. Aga ometi võib ta tänu mõnele heale loole, alateadlikult teha tulevikus olulisi, elumuutvaid otsuseid.

On üks rahvajutt, koerast ja hundist, mis on ka minu enda elus olulist rolli mänginud.Hiljaaegu, kui olin seda lugu taaskord jaganud, sain kirja, kus inimene tunnistab, et tänu sellele jutule, julgeb ta teha otsuse, mida on kaua kaalunud ja edasi lükanud. Aga mina ei räägi seda lugu selle pärast, et kuulge – muutke oma elu. Jutustan vaid sellepärast, et mulle see lugu lihtsalt väga meeldib!

Oled õppinud ka lavakunstikoolis. Miks Sinust näitlejat ei saanud? Mida said lavakoolist kaasa, mis jutuvestjana väga kasuks tuli?

Mu on olnud õnn tõesti seal koolis õppida. See oli väga oluline aeg. Õppisin ilma, inimesi ja ka ennast tundma. Ma läksin teatrikooli, sest uskusin, et minul on nii palju elurõõmu, mida just teatris on kõige õigem koht laiali jaotada. Olin nii noor arvama, et see rõõm jõuab vaatajani ja ta läheb pärast etendust koju natuke parema inimesena. Või on kasvõi hetkekski seda. Peagi mõistsin, et nii lihtne see kõik pole ja tekkisid esimesed kahtlused, et äkki ma ei ole teatriinimene. Töötasin küll kaks aastat tollases Noorsooteatris, aga tundsin ennast seal valesti. Pärast isa surma, kes oli ka kaudselt mu näitlejatee valiku määrajaks, tundus, et mul pole enam põhjust teatris olla. Seda kõige olulisemat vaatajat saalis enam polnud. Lahkusin teatrist.

Rahvajuttudes ka mõnikord inimene unustab poolel teel ära, kuhu ja milleks ta läheb üldse, siis tuleb tagasi minna ja otsast alustada. Läksin minagi tagasi emakoju, et aru saada, mis on siis minu osa siin elus. Ja leidsingi raja, millel on olnud südant siiani. Olen teinud midagi, mida mitte keegi teine teinud poleks. Olen olnud traditsioonilise lugude jutustamise eestkõnelejaks, sillaehitajaks vana ja uue vahel. Julgustanud ja inspireerinud lapsevanemaid, õpetajaid ja paljusid teisi lugusid märkama, kuulama ja jutustama. Teinud palju tööd, et lugude jutustamine toetuks omakultuuri juurtele, mitte poleks koopia muu maailma storytellingust. Esimesed muinasjutukooli aastad olid täis puhast loomerõõmu, otsinguid, kuidas jutustada täiskasvanule muinasjuttu nii, et see puudutaks teda, kuidas aidata leida inimeses lugude jutustamiseks vajalikku ruumi, avada temas jutuvestmise väravaid. Kõike sai teha vaid nii, kuidas ise tundsid, kuidas süda juhatas. Alles seitse aastat hiljem avastasin, mis mujal maailmas jutuvestmise alal kõike tehakse. 90te algust peetaksegi nii Euroopas kui ka Põhjamaades lugude jutustamise renessansiks. Paljud liikumised ja ühingud sündisid just sel ajal. Nii, et midagi oli justkui õhus. Aga mul on hea meel, et sain ise jalgratast leiutada ja alles siis muuilmas toimuvat kogeda. See annab ausa ja omapärase käekirja sellele, mis teed.