Natuke ka selliseid lugusid.
Liivi rahvajutt.
Kord oli üks pruutpaar Vaidkülast sõitnud Ire kiriku juurde ennast kirja panema, et õpetaja järgmisel pühapäeval nende abiellumissoovi kirikulistele kuulutaks, nagu kombeks oli. Metsa vahel sõites kuulsid pruuti-peigu karjaste huikamist ja kilkamist.
Peigmees peatas äkki hobuse ja ütles pruudile, et tal on vaja natukeseks metsa minna. Kui vaja, siis vaja – pruut jäi ootama. Ivakese aja pärast kuulis ta, kuidas enne rõõmsalt huiganud karjased äkki hirmsasti kisendama hakkasid. Pruut imestas:mis küll juhtuda võis? Ta ei jõudnud veel midagi pikemat mõelda, kui metsast jooksis välja suur susi ja otse nende hobuse suunas, valmis sellele kõrri kargama. Nüüd hakkas tütarlaps karjuma ja oma peigmeest hüüdma, et see metsast välja tuleks. Kui meest ei tulnud, hüppas neiu ise vankrilt maha ja hakkas hunti ise hobuse juurest eemale peletama, siis aga haaras hunt seelikust kinni ja hakkas seda kiskuma.
Tütarlaps aga oli südi, peletas hunti, kuni see laskiski seelikust lahti ja jooksis metsa tagasi.
Kulus veel hetk aega ja peigmees astus metsast teele.
Pruut ütles etteheitvalt:“Kus sa ometi nõnda kaua olid? Sinu poolest oleks susi mind vahepeal võinud ära süüa!“
Selle jutu peale hakkas peigmees naerma – ja neiu nägi, et noormehe hammaste vahele oli jäänud tema seelikust välja kistud punane lõng. Nüüd taipas ta, milles asi oli, kuid ei öelnud midagi.
Edasi sõitis pruutpaar vaikides kiriku juurde. Seal õnnestus pruudil peigmehe kuulmata õpetajale öelda, et tema selle poisiga ei abiellu, sest peig on libahunt. Neiu palus, et õpetaja neid maha ei kuulutaks. Seejärel sõitis pruutpaar jälle Vaidküla poole tagasi ning neiu ei lasknud oma kahtlusi kuidagi välja paista. Kodus kõneles vanematele kõik ära.
Kui õpetaja järgmisel pühapäeval seda paari abiellu astuda soovijana ei kuulutanud, läks peigmees neiu käest põhjust pärima. Neiu ütles, et ei kavatsegi talle naiseks tulla ja seletas ka, mispärast.
Seepeale lausus libahundist peigmees:“ Kui ma seda oleksin seal tee peal teadnud, oleksin su kindlasti ära söönud.“
Kogumikust “Liivi muinasjutte”