“Tere, kas ma olen õigesti aru saanud, et teilt võib jutulugu tellida?”
“Jah, nii see on tõesti. Kellele te sooviksite, et ma jutustaksin?”
“Iseendale. Mul on väga ühte head juttu vaja, olen väga kurb!”
Kuulen, kuidas ta rääkija hääl murdub.
“Muidugi, muidugi, võib täitsa endale ka küsida.”
Püüan ennast koguda ja küsin siis:”Millal teile viimati muinasjuttu räägiti?”
“Lapsepõlves arvatavasti…Jah, väga ammu…”
Hakkan jutustama.
Kuulaja nii kuulab, et seda kuulamist võib lausa füüsiliselt tajuda. Lõpetan loo ja ta ütleb:”Oi, kuidas mulle see lugu meeldib!” “Kas olete seda siis varem kuulnud juba?” – “Ei, praegu kuulsin…”
Jutustan veel ühe loo ja siis vestleme pisut, küsin ka tema elust ühte väikest lugu vastu ja…tasapisi hakkab ta hääl muutuma rõõmsamaks. Ja siis ta hüüatab:”Ja ongi tuju parem, usute? Ongi!”
Istun veel tükk aega pärast kõne lõppu ja mõtlen selle vana naise peale…
Sel kevadel on mul olnud imelisi jutustamisi nii telefonis, kui ka veebis. Küll sünnipäevaõnnitluseks, küll lihtsalt kellelegi pai tegemiseks. Küll veebitunnis lastele, küll õpetajatele koosolekul väikeseks puhkuseks.
Ma poleks iial uskunud, et ma suudan sellistes uutes väljakutsetes nii palju head näha.