Kevad on kõige õigem aeg mõelda ja rääkida surmast. Just enne ülestõusmispühi.
Kaua aastaid oli minu varakevadiseks lugemiseks Susan Hilli “Kevadkirkal aastaajal”. See paljuski autobiograafiline teos, on aidanud ka mind elu leinadest ülesaamisel. See on nii kindlasse aega sisse kirjutatud lugu, et seda ei saagi muul ajal lugeda.
Raamatus on üks ilus koht, kus peategelane näeb laste rongkäiku. Neil on seljas vanad sitsseelikud ja siidkleidid, mis kuulusid nende emadele või vanematele õdedele, mingid valged riidetükid, voodlinad või kardinad olid neil peade ümber nunnaloori moodi kokku volditud. Esimesel plikal on käes, mingi valge karp, ja ta hoidis seda endast natuke eemal. Nad tundusid täiesti ebareaalsed, unenäokujud või kummitused. Ruthile meenus neid nähes leinajate rivi, kes kirstukandjate järel mööda kirikuteed olid sammunud. Ainult nemad olid olnud mustad, üleni mustad, lapsed valgetes rõivastes.
Nõnda üksteise järel kõndides, korrutasid nad kogu aeg ühte ja sama:
Iga puu ja iga lind
nutma puhkes kurvalt,
kui ta ainult teada sai
Robin Cocki surmast.
Kui ta ainult teada sai,
Robin Cocki surmast.
Nad peatusid ühe mahakukkunud jalaka juures ja kaevasid väikese augu. Karpi hauda pannes luges üks neist veel sõnad ka peale: “Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama, mullast oled sina võetud ja…” üht sama kogu aeg ja teised laulsid – Iga puu peal…
Viimaks torgati oksaraagudest tehtud rist haua kohal maasse, seisti veel korra härdalt seal värske haua juures ja siis lapsed lahkusid.
Ruthi, kes pole suutnud veel oma leinaga seni hakka saada, valdas korraga põgus õnnetunne, enamgi veel, veendumus, et ta jääb ellu, ühel päeval jõuab ta sellest pimedast tunnelist välja ning seal teises otsas on ta rohkem tema ise, kui kunagi varem…