Täna jälle rahvakalender annab teada, et talvesüda on nüüd lõhki. Juba kolmas kord, eismene oli 14.01, siis 17.01 ja täna.
Eks talvel olegi suur ja kõva süda, peab kolm korda lööma, et lõhki läheks.
Aga esimene naiste püha on see kohe kindlasti. Sel puhul ka kaks naistelugu.

Kes on perekonnapea?

Mees võtnud naise. Elanud temaga aasta, siis viinud isa juurde tagasi, et ei taha teda enam.
Äi küsib:” Miks sa siis teda enam ei taha?”
Mees vastab:” Ta ei kuula sõna, tahab ise otsustada ja kamandada.”
Äi vastas:” Kõik naised on niisugused.”
Ja andis äiapapa siis väimehele suure kalakorvi täie kanamune ja veel andis ühe täku ja märahobuse. Et mine ja rända ringi. Kus näeb, et mees valitseb peret, sinna andku täkk või mära – kumba nad tahavad; aga kus on valitsejaks naine, sinna andku kanamuna.
Mees rännanudki kogu aasta. Selleks ajaks saanud munad täiesti otsa, ainult kaks tükki olnud veel alles. Siis ta jõudnud ühte mõisa ja küsinud, kes seal valitseb, kas härra või proua. Härra ütelnud, et tema.
Mees rõõmustanud ja kutsunud:” Tule, ma annan sulle hobuse. Ise valid, kas mära või täku.”
Härra läinud välja vaatama. Ta ise tahis seda täkku, aga läks ikka prouat õue kutsuma, et saaks teada, mida see arvab.
Proua öelnud, et tema tahaks mära.
Siis härra ütelnud:” Võtame siis selle mära?”
Rändaja ohkas:” Ka siin valitseb proua härra üle!”
Ja andnud neile viimased munad kalakorvist. Mees läinud äia juurde tagasi.
Äi ütelnud:” Nüüd mine oma naise juurde tagasi. Nägid ju ise, mitte kusagil ei valitse mees. Ainult naine on valitseja.”Kogumikust “Sugulaste muinasjutud”.
Valimik soome-ugri rahvaste jutte. P.Kippar

Laisk naine

Elas mees naise ja lastega. Naine oli väga laisk: kuhu maha langes, sinna magama jäi.
Ükskord saatis mees naise metsavahelisele põllule vilja lõikama.
Naine läkski, kuid lõikas ainult ühe vaevase vihukese.
Siis viskas ta sirbi käest ja mõtles: “Tarvis natuke puhata.“
Ta asetas vihu pea alla, heitis pikali ja jäigi magama.
Kui ta viimaks ärkas, oli päev juba laskumas.“Oi tarvis kiiresti koju  minna.“
Kodus küsis mees:“ Kui palju sa ka lõigata jõudsid?“
„Palju ikka, ikka palju, ei jõudnud lugedagi!“ vastas naine.
Teisel hommikul mees jälle saatis naise vilja lõikama.
Naine jälle ühe vihu lõikas, pani pea alla ja magama.
Kolmaski päev nii. Mees otsustas nüüd lõuna ajal vaatama minna, kuidas naisel ka põllul läheb.
Näeb, kolm vihukest lõigatud ongi ja naine norskab nii, et ei tea maast ega ilmast.
Südametäiega lõikas mees naise juuksed maha, ajas pea täitsa paljaks.
Oli ikka hea unekene naisel, ei kuulnud, ei näinud midagi.
Viimaks naine ärkab, libistab käega üle juuste.
Ehmatas: “Mis see siis on? Mul olid ju ometi pikad juuksed, kuid nüüd pea täitsa paljas. Kas see olen mina, või ei ole?“
Murelik naine läks koju. Koputas akna peale.
Mees küsib:“Kes on?“
„Mina, sinu naine olen.“
„Kuidas sa saad minu naine olla? Minu naine on kodus?“
Ja naine ehmatas veel rohkem ära.
Aga siis lapsed tulid ja nägid oma ema ära, hüüdsid: “Ema, ema!“
Küll naine nüüd oli õnnelik, et tema on ikka tema.
Siis meeski üles tunnistas, miks nii oli teinud.Naisel suud-silmad kõik häbi täis.
Tollest päevast oli kui ära vahetatud, kõik tööd ära tegi ja rohkemgi veel.