Uus aasta, uus kogemus.
Aasta alguses ühele podcastile jutustades mõistsin, et see on midagi, mida ma pean õppima.
Õppima ära suhtlemise mikrofoniga nagu see oleks mu parim sõber, keda usaldan jäägitult.
Pikk tee on ees, aga ma rühin ikka edasi, kuigi juba saaks päris põneva saaga minu sõprusesobitusest selle osaga maailmast. Üks peatükk räägiks sellest, kuidas ma kodus ehitasin kolm erinevat stuudiot ja kuidas tänavamüra, mida selle aastani üldse minu tänaval polnud, igale poole järele tuli ja kui ma olin juba alla andmas, sadas lumi maha ja ühtegi rehvikrõbinat enam tuppa kuulda polnud; kui oled juba mõne soorituse üle juba rõõmustama hakanud, oled kogu tehnika jälle käima lükanud ja siis hakkab naaber puid lõikam; kui oled ühe pika saate salvestusega lõpuks nii rahul, et lausa naeratad ja lubad, et just! see mulle meeldib…selgub, et mingil seletamatul põhjusel on salvestusel digikrõpsud, mida helimees maha kustutada ei saa ja sa pead uuesti otsast hakkama, aga esmane salvestus oli täis nii isiklikke puudutusi, et seda juttu enam ei korda ealeski…jnejne.
Kõigest sellest peaks sündima üks jutuplaat lugudega.
Juubeliplaat ka.
Sõbrad-muusikud on lubanud juttude vahele laulu- ja muusikasillad ehitada…
Nii, aga nüüd jutustangi jälle ühe loo jutusalve.
