Oleme harjunud mõtlema hingedeajal neile, kes on on olnud enne meid. Mõtlema neile, kes rajanud radu, kus me nüüd julgelt rännata võime.
Aga ärgem ka oma hinge unustagem. Ta pole igavesti meiega. Õrn on ta ka. Teise inimese oma samuti.
Hiljaaegu sai hing haiget.
Meenus üks pilt lapsepõlveast. Ema-isa olid unustanud voodile võre ette panna. Minu ajal oli laste voodil selline võre, mis hommikul eest ära tõesti ja magamise ajaks tagasi pandi. Ja ma kukkusingi kohe sellel öösel voodist välja. Mürtsti! Mäletan, et kukkusin põrandale ja mul oli tunne, et nüüd tuleb pahandus. Miks see nii oli, arusaamatu! Mul polnud kurjad vanemad, aga ma olin vist ülitundlik igasuguste pahandustega seoses. Ronisin ruttu sängi tagasi. Ema ärkas, pani tule põlema ja küsis:”Latseke, kas satted sängist maha?” Ja mina vastasin:”Ei!” Tahtsin, et kellelgi ei oleks muret ega ehmatust.
Ka sel korral püüdsin ruttu, ruttu olematuks teha, mis juhtus, aga hing ikka kriibib veel.
Mõni arm kasvab kauem kinni.