Jälle alguses.
Kõik on veel ees.
Mitte kunagi pole veel tahtnud, et vana aasta kestaks kauem, kasvõi paar päeva.
Tahtsin ühe tööga lõpule jõuda, aga aasta sai enne otsa. Nüüd on aega maa ja ilm, aga muidugi eks ma ikka selle nädalaga otsad kokku tõmban. Polegi ka olnud nii asjalikku aasta algust varem. Ikka esimene nädal on niisugun hoovõtmise aeg. Sel aastal on täna tunne nagu oleks juba 28.veebruar, vähemalt.
Ja sellist aastavahetust pole ka olnud. Mulle meeldib ikka kodus olla, aga sel korral läksin külla.
Veetsin aega koos hääde sõpradega. Jagasime mälestuskillukesi ja lugusid, mis ühised meie lapsepõlvest, kui meil üksteisest õrna aimugi polnud. Aga aeg ja olud ühendasid meid. Kõigil olid need ühed samad kuusekaunistused ja muu, aga mõnel ka ikka midagi täiesti omamoodi – pealinna lapsel teised kommid, kui seda näiteks metsatalu rahval.
Sai palju naerda, head süüa, mõnus oli koos teistega olla.
Nikerdustega, klaasist uste, raskete pommide, kettide ja kellapendlitega. Aga kõik need kellad seisid.
Oli tunne nagu oleksid sattunud ajakoju, kus ta ootab kannatlikult, et millal edasi võib minna.
Ma polegi vist elus nii mahedat vana kella tiksu kuulnud. Ja ega ta uue aasta saabudeski üle telest kostva hümni kollanud, ikka väga diskreetselt andis teada südaööst…
(Sümfoonia nr.5, adagietto).
peate juurde mõtlema!