Eesti rahvajutu aasta on lõppenud!
Aga mälestus temast jääb veel loodetavasti kauaks :0)).

Eesti rahvajutu aasta eesmärgiks oli tutvustada eesti rahvajutte ja allikaid, kust neid leida.
Idee kasvas välja vestlusest ühe ajakirjanikuga selle üle, kas vanad rahvajutud kõnetavad meid ka tänapäeval.
Tema arvamus, pole neid vanu lugusid enam vaja ja jutuvestminegi elanud ära oma aja, pani mind küsima siis rahvalt, kas need jutud puudutavad veel tänapäeva lugejat ja kuulajat.

Eesti rahvajutu aasta lipulaevaks oli lugemise väljakutse “11×11” . Üheteistkümne kuu jooksul oli võimalik läbi lugeda 11 rahvajutukogumikku. Peaaegu kolmsada kirjasaatjat andsid iga kuu lõppedes tagasisidet, kuidas need lood tänapäeval meis vastu kajavad. Paljud täiskasvanud hakkasid neid jutte kodus, koolis, lasteaias, muuseumis ka neid lugusid lastele edasi jutustama. Nõnda jõudis lastegi arvamus minuni.

Ka toimusid  üheksas maakonnas teemakohased seminarid ja töötoad.
Samuti jutuõhtud- kontserdid täiskasvanutele ja koolijutustamised lastele üle kogu Eesti.

Hiljuti küsis üks ajakirjanik, mida ma teada sain selle aasta jooksul, mille poolest nüüd rikkam olen. Tahtsin hakata pikalt pajatama, kuidas sellest kogemusest ja lugejate tagasisidest on sündinud juba palju uusi mõtteid ja ideid, mida oleks kõik vaja teha, et meie oma rahvajutud kestaks. Korraga mõistsin, et see pole üldse tähtis, mis mina teada sain, tähtis on inimesed õppisid selle aasta jooksul meie oma pärimust tundma.

Lühikest kokkuvõtet kogu aasta kohta saab lugeda  SIIT

Tänud kõigile lugejatale, kirjasaatjatele, fb sõpradele ja jälgijatele, kõigile, kes aitasid korraldada koolitusi, töötubasid, jutuõhtuid; Eesti Kirjandusmuuseumile, Kirjanike Liidule ja MTÜ Jutumajale, kes hoolitsesid loosiraamatute eest; Cätlini perele, Sandra Vabarnale, Janar Paeglisele, Karin Kasteheinale, Elo Jakobsonile, Tiina Vapperile, Tiina Liinakule, Anni Adamsonile, Piret Kukele, Ene Sillamaale, Krista Taimile, Liina Vainumetsale, Külli Allikveele ja kõikidele sõüradel, kellega vesteldes sain üle kahtlustest ja kõhklustest.

Paljud on küsinud, mis on uus väljakutse.
Vastan – väljakutset enam kunagi ei teegi. See ei sobi hästi muinas- ja rahvajuttude maailmaga, sedagi õppisin eelmisest aastast, aga jutumaastikele kaasa rändama, kutsun kindlasti.
Eks ütle vanasõnagi – kui tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui tahad jõuda kaugele, mine koos teistega.
Koos rännates saab teidki lühemaks teha.
Kas lugeja teab, kuidas teed lühemaks tehakse :0)