See juhtus paari aasta eest. Ostsin kimbukese lilli. Kui nad kaupluses ämbrist välja võtsin, märkasin, et lilledel polnud enam vett. Läksin ja ütlesin teenindajale seda. Tollest ajast on mul ongi selline komme, et isegi, kui ma ei osta lille, ma ikka piilun, kas lilledel on seal vett :0))

Hiljuti ostsin jälle tulpe. Mulle tõesti nad meeldivad väga.
Kahtlustan, et see on jäänud mingist vanast ajast, kui need välismaa koduajakirjad hakkasid alles tulema siiapoole. Siis neis ilusates kodudes olid ikka suured tulbikimbud laual või kapil.
Meie ju ostsime ikka kas ühe või kaks õit…aga seal oli kohe palju. Ja siis jäi tunne, et küll seal kodus on kõik hästi.
Millegipärast on siiani see tunne, kui endale suurema kimbu lilli ostan – nüüd on kõik hästi.
* Praegusel ajal peab kogu aeg vaasis lilli olema  :0)
Nii need kollased tulbikesed arvuti kõrval seda “kõik on hästi” tunnet üleval hoidsid, kui korraga üks õis keeras ennast minu poole ja jäi otsekui otsa vaatama. Sel hetkel taipasin, tal on janu. Vaatsin ja oligi vesi otsas.
Jah, nii võibki juhtuda, et sellest, kes kaugel on kergem hoolida.
Ja see, kes nii lähedal, võib hoopis unuda.