Eelmine nädal oli põnev jutunädal.
Neljapäeva õhtul jutustasin pilatese inimestele. Olin kogu nädala mõelnud, kuidas ja mida jne…
Päeval olin kogemata juhtunud jutukillukesele, mida kunagi teles jutustasin.
Mul televiisoris ei tule kunagi midagi head välja, sellepärast põtkisin tükk aega vastu, kui kutsuti.
Sain aru küll, et oli suur auasi selles puudutuse lugude sarjas esimesena jutustada ja kutsuja oli armas inimene, aga ma ütlesin ausalt, et ma ei oska ilma kuulajata hästi jutustada, ja ma tunnen ennast stuudios ebakindlalt ja…aga siis palusin veidi mõtlemise aega, et kui leian ühe ühe loo, mida tõesti tasub jutustada, siis tulen. Jalutasin telefonivestluse ajal just oma kodutänaval ja korraga meenus, mis minuga paar õhtut tagasi juhtus – kui see lugu sobib, tulen. Jaaa, jaaa, vastati rõõmsalt, see on hea lugu!
Ja televiisorisse ma läksin.
Aega jutustamiseks oli vaid 3 minutit või nii, minul kestis lugu neli.
Kuidagi ei saanud lühemaks…
Hiljem sain aru, et see pikendus tulebki ebakindlusest, et sa näed – kuulaja pole sinuga veel kaasas ja siis hakkad seal sõnadega keerutama…aga lubati, et pole midagi, lõikame siit välja midagi. Kõik olid hästi sõbralikud ja mõnus oli isegi…
ja nad lõikasid ka seda juttu natuke keskelt, aga lõpust ka – ütlesin seal…”ja igal õhtul enne kodust lahkumist, mõtlen ma oma väikese jumala peale!”
Mõni inimene, kes seda kuulis ütles, see helkuri reklaam oli sul väga hea. Helkuriteema oli meil Viljandis väga terav just sel ajal, sest väga kurb õnnetus oli hiljuti juhtunud ja eks autuinimesena ma tean ka, kui nähtamatu võib pimedas olla tumedais rõivais inimene…
Aga kes tahab, kuuleb, et ma räägin ikka ka jumalast.
Ja nüüd, sellel neljapäeva õhtul Amrita kohviku poole lipates avastasin äkki, isegi peaaegu samas kohas, et mul pole jälle ühtegi helkurit!
Üksteist aastat läks mööda, et unustada oma väike jumalakene!
Saade on vaadatav SIIN