Juturikkaks

Kultuuririkkuse aasta (2024) pani mind vaatama oma isiklikku raamatukogu natuke teise pilguga ja pean tunnistama, et erinevate rahvajuttude valikus, olen ma ikka päris rikas.
Kui keegi soovib kuulata neist osagi, siis pakun selleks aastaks välja jutukohtumisi, mis pühendatud ühe rahva juttudele.Võimalusi on väga palju – taani, norra, rootsi, ungari, iiri ja paljude teiste rahvaste lood ja pärimus.
Siit leiab lugeja mõned lood minu juturepertuaarist.
@Palun meid neid mitte avaldada, sest need saavad osaks ühest rahvajutukogumikust.

Taani rahvajutt

Kaua aega tagasi lõikas üks talumees oma talu põllul rukist. Oli hea tööhoog, vikat võttis hästi, aga pidevalt oli tal ees üks toonekurg. See tegi mehe närviliseks, sest kartis, et võib viimaks linnule vigagi teha. Ja ta käratas:“Kas sa saad minema! Ära sega siin!“ Aga lind ei läinud ära. Mees sai pahaseks, ja tõmbas väikese noa vöölt ja viskas sellega lindu. Õnneks läks nuga mööda ja kukkus maha. Toonekurg võttis selle üles ja lendas minema.
Kohe pärast seda, samal õhtul juba, tundis mees vastupandamatut soovi reisile minna. Kuidas ta ka ei püüdnud sellest üle olla, pidi viimaks soovile järele andma. Pakkis asjad ja läks esimesele laevale, mis sadamast välja sõitis. Ja kus ta kõik ära ei rännanud. Ja kusagil ei saanud ta rahu, ikka pidi edasi minema, justkui otsiks midagi, millest tal endal aimugi polnud.
Ta teadis ainult seda, et ta peab jätkama.

Pärast pikki aastaid jõudis ta Egiptusesse, kus sattus ööbima ühes võõrastemajas.
Majaperemees küsis, mida ta nii kaugel kodust teeb.
“Kui ma vaid teaks!” ohkas rändur ja rääkis, et polnud kunagi varem oma naabri talust kaugemal käinud, kuni selle päevani, kui ta üht toonekurge noaga viskas, sest too jäi talle ette kogu aeg rukkikoristamisel. “Sellest ajast peale,” ütles ta, “pole ma puhata saanud.”

Peremees läks toast välja, tuli siis tagasi ja küsis: “Kas see on see nuga?” Ja oligi.
Talumees vaatas hämmeldunult oma nuga ja peremees sõnas:”Kui ma poleks neliteist last sinu isa talus üles kasvatanud, oleksin ma sulle sel päeval kindlasti kurja teinud.” Niipea kui rändur noa uuesti kätte sai, tundis ta, et tahab ta vaid koju minna. Aga kõigepealt pidi ta kohtuma veel võõrastemaja peremehe neljateistkümne lapsega. Oli suur pidu ja söök ja kõik oli väga hästi, aga kui see kord lõppes, siis esimese laevaga talumees tagasi Taani sõitis. Ja seal ta siis rääkis oma lugu kõigile, kes aga kuulata tahtsid.

Mõned ei uskunud, ütlesid, et kured on kured ja mehed on mehed, ja see las jäädagi nii.
Kuid enamik nõustus, et kured on ikka mõnikord mehed või ka vastupidi. Nad pidasid seda lugu ju ilmselgeks tõestuseks.

Iiri rahvajutt

Fionn Mac Cumhaill oli üks Iiri kangelastest.
Kõige muu hulgas oli ta ülihea jooksja.
Kuidas ta selleks sai?
Üks paljudest lugudest pajatab tema vanaema treenimismeetodist nõnda.
Ta viis väikese poisi kõrgele mäele, võttis vitsa ja ütles:”Nüüd jookseme mäest alla, sina ees ja mina järgi, ja kui ma su kätte saan, löön sind vitsaga. Siis jookseme mäest üles, mina ees, sina järgi ja kui sina mind kätte saad, lööd sina mind.” Esimese jooksu ajal tabas vanaema pojapoega ikka päris tihti ja valusasti, aga poiss vanaema mitte kordki…Ja niimoodi 3 päeva järjest kuni viimaks tabas poiss vanaema iga tema jooksusammu järel.

Fionni poeg oli kuulus laulik ja poeet – Oisin (Ossian).
See oli esimene surelik, kellel oli õnn käia isegi Igavese Nooruse Maal. Ja mitte üksnes käia vaid ka elada seal, sest haldjaprintsess oli armunud temasse ja pakkus talle võimalust endaga kaasa tulla. “Aga pea meeles, et enam kunagi ei saa tagasi tulla oma kodumaale!” Mees oli nõus ja kas oleks meest, kes suudaks öelda ei sellisele ilule ja niisugusele pakkumisele.
Ja Igavese Nooruse Maale nad rändasid.
Kus see asub? Mõni arvab, et Arani saartest, lääne poole. See on maa, kus pole nälga ega janu, ei hädasid ega muresid, vanaks ei saagi seal ka keegi. Talud on seal, nagu meilgi. Põllud nagu meilgi. Kasvatatakse seal aga inimeste unenägusid…
Ja teispool kõrgeid mägesid on seal ka veel Vaikuse maa.
Ja Oisin elas seal kaua aega ja siis hakkas ta tundma igatsust oma kodu järele.
Ta unistas:”Kui saaks, kasvõi üheks päevaks vaatama minna, kuidas kodus elatakse.”
Tema armas naine laitis küll soovi maha, aga teada on ju, kui üks mees on midagi pähe võtnud, siis ega seda enam ei murra:0)))
Naine andis talle oma valge hobu ja hoiatas, et mees ratsu seljast mitte mingil juhul maha ei tuleks. “Kui sul jalg maapinda puutub, langevad su peale kõik need aastad, mis sa siin oled veetnud ja sa ei saa kunagi enam tagasi tulla!” Mees lubas naise sõnad meeles pidada.
Ja Iirimaale ta jõudis. Ta ratsutas maa risti ja põiki läbi ja ta ei kohanud ühtegi inimest, keda ta oleks tundnud. Kõik oli teisiti, isegi keel, mida inimesed rääkisid, oli kuidagi võõras.
Ta püüdis neile rääkida, et ta on Oisin, vapra Fionni poeg!
Inimesed naeratasid heatahtlikult ja ütlesid: “Oh, jaa-jaa, see on ju vaid muinasjutt, kulla mees! See on ju vaid muinasjutt!”
Mees mõistis, et ta oli tõesti liiga kaua ära olnud ja ta otsustas kohe tagasi pöörduda. Oisin kannustas hobust, et kiiremini Igavese Nooruse Maale tagasi jõuda, aga sel hetkel sadularihm katkes ja ta kukkus…

Rootsi rahvajutt

18.sajandi esimesel poolel kuulusid mitmed suured maavaldused Rootsis Barnekowide perekonnale või õigemini tolleaegsele selle pere silmapaistvaimale esindajale Margaret Barnekowile, kes oli kolonel Kjell Kristofer Barnekowi abikaasa.
Kahekümne üheksa-aastasena jäi ta leseks ja sai ise oma varade haldajaks. Räägitakse, et ta oli tark, julge, ääretult töökas ja hooliv oma alluvate ja teenijate vastu.
Oma valdustes reisides sattus Margaret ühel õhtul Fjälkinge kõrtsi ja ta palus öömaja. Kahjuks polnud rohkem vaba ruumi, kui vaid üks tuba, mida kutsuti kummituse toaks ja seal tavaliselt keegi ööbida ei tahtnud. Kõrtsmik rääkis Margaretile, et mõned aastad varem oli samas toas arvatavasti mõrvatud üks rändurmees. Tema laipa küll ei leitud, sest mees ise ja kõik tema asjad olid kadunud, siis ometigi andis tunnistust kuriteost kummitus, kes ilmus seal toas ööbivatele ränduritele. Kogemuse üle elanud rääkisid sellest nii, et enamasti eelistasid külastajad edasi sõita,selle asemel, et kõnealuses toas ööbida.

Kuid Margaret Barnekow seda ei teinud. Ta oli palju hullemates olukordades näidanud üles julgust ja võttis selle toa.
Ta pani lambi põlema ja jäi pärast õhtupalve lugemist magama. Niipea, kui kell lõi kaksteist lööki, krigisesid põrandalauad ja nende alt kerkis kummitus, kelle peas laiutas verine haav.
“Oo kaunis daam,” sosistas tontlik kuju, “aidake mind matta pühitsetud mulda ja andke minu tapja kohtu alla. Muud ma ei palu!”

Jumalakartlik ja julge proua Margaret viipas kummituse lähemale ja too sosistas talle, et oli sedasama palunud paljudelt teistelt, kes selles toas ööbisid, aga kellelgi polnud julgust seda lubada. Proua Margaret tõmbas oma sõrmest kuldsõrmuse, pani selle mehe peas haigutavale haavale ja sidus mõrvatud mehe pea oma rätikuga kinni. Too tänas teda ja ütles naisele enda mõrvari nime. Ja kadus hääletult põranda alla.

Järgmisel hommikul kutsus proua Margaret linna politseiülema koos abilistega kõrtsi ja rääkis neile, mis temaga öösel oli juhtunud. Põrand võeti lahti ja sealt leiti surnukeha jäänused ja sealsamas oli näha ka krahvinna sõrmus ja rätik.
Margaretil polnud vaja mõrvari nime öeldagi, sest üks selle sündmuse pealtnägijatest minestas seda kõike nähes ja kui ta taas meelemärkusele tuli, tunnistas ta kuritegu. Muidugi mõisteti kurjategija surma. Mõrvatud mehe surnukeha aga maeti küla kirikuaeda.

Omapärase kuju ja suure halli kiviga sõrmus olevat Barnekowite perekonnas siiani ning sellele omistatakse maagilisi võimeid, mis aitavad haiguste ja muude õnnetuste korral.
Ps! Ja veel – kui üks Barnekowidest sureb, siis väidetavalt tekib kivile pisike, veretilga kujuline punane laiguke.

Ukraina rahvajutt

Elas kord mees naisega ja neil oli üks kits ja üks lammas.
Loomad olid omavahel head sõbrad. Ühel päeval hüppas kits üle kapsaaia, lammas hüppas ka.
Arvata võib, kui tore neil seal oli. Lasid aga kapsastel hea maitsta.
Viimaks peremees nägi pahandusetegijaid, võttis vitsa ja kihutas mõlemad aiast välja, kihutas kodust ka välja. „Käige minema, kurjategijad! Vaadake, kuidas ise hakkama saate nüüd!“ Väga ära pahandasid loomakesed peremehe, aga oli ka põhjust, suur osa kapsaid olid oma peadest ilma jäänud.

Ei olnudki midagi kitsel-lambal teha, tuli minna oma teed. Vandusid teineteisele igavest sõprust ja läksidki laia maailma. Läksid ja läksid, kui näevad keset põldu hundi pääluu maas. Lammas oli tugev, aga mitte väga julge. Kits oli julge, aga mitte väga tugev.
“Lammas, korja see pääluu üles, sina oled tugev, jaksad seda kanda!“ Lammas vastas: “Oh, kitseke, võta sina ise see enda kanda, sina oled julge!“ Tõstsid siis mõlemad üheskoos pääluu üles, sest selleks oli vaja nii julgust kui ka jõudu ja panid selle seljakotti. Lähevad edasi, näevad – lõke põleb.

Kits ütleb: “Lähme lõkke äärde, saame sooja ja hundid ei julge ka kallale tulla!“ Lähevad, aga mis nad näevad!
Istuvad ümber lõkke kolm hunti, pudrupott tulel keeb.
Kits hüüdis julgelt: “Oh sõbrad, olge terved!“
„Tervist endalegi, ja rõõm teid näha teid näha siin, meil puder pole veel valmis, nüüd saamegi teiega maiustada…“ ütles üks sakriskarvaga kõhn hunt.
Lammas ehmus, kitsegi saba vaikselt võdises, aga ütles nii julgelt, kui vähegi sai: “Lammas kuule, anna kotist üks hundipea! Paneme pudrule head maitset ka juurde!“
Lammas võttis kotist hundipää, aga kits ütleb: “Ei, ei , anna see suurem!“
Lammas pistis pääluu kotti tagasi ja tegi nii nagu võtaks sealt tõepoolest teise pääluu.
“Ei, ei, anna see veel suurem sealt! Siin palju sööjaid…“
Hundid kuulasid hirmuga ja hakkasid mõtlema, kuidas saaks jalga lasta.
Üks ütles: “Pudrule on vett vaja, lähen õige vee järele!“ ja läks.
Teine hunt hõikas:“ Noh, ega see on ju vana looder. Talle tuleb ikka kohe järele minna ja takka kiirustada, muidu jääbki seda vett tooma!“ Ja teinegi hunt hiilis minema.
Kolmas hunt sai aru, et on üksi jäänud: “No need kaks on laiskade laisad, ma tean ju! Neil kogu aeg käi kannul, muidu jäävadki seda vett tooma!“ Ja kadus temaga. Kits tõstis pudru tulelt maha ja nad sõid lambaga kõhu kenasti täis.

Hundid aga said kolmekesi kokku ja hakkasid arutama, et on ikka narrid, kardame lammast ja kitse! „Lähme tagasi ja sööme nad lihtsalt ära!“ otsustasid hundid. Aga kui lõkke äärde jõudsid, oli puder otsas ja külalised ka kadunud. Hakkasid hundid põgenejaid taga ajama. Lammas ja kits olid ühe tammepuu otsa roninud. Kits oli osav, ronis päris tippu välja, lambakene aga jäi kõige alumise oksa pääle. Sakriskarvaga hunt venitas end puu najale pikaks ja püüdis käpaga lammast oksa päält maha lükata. Aga lambakene värises hirmust nõnda, et kukkus ise hundile puu otsast pähe.
Kits hüüdis: “Pihtas, põhjas! Viska see tokerdand hundinahk siia puu otsa! Mu lutsutan kondid ka puhtaks.“
Hundikesed ehmatasid nüüd ikka päriselt ära ja pistsid punuma.
Kits ja lammas aga elasid hästi ja kaua. Üks oli julge ja teine oli tugev.

Norra rahvajutt

Üks poiss oli olnud mitu aastat ühe väga hea õllepruulija juures teenistuses. Viimaks oli aeg edasi rännata. Lahkudes küsis noormees palgaks vaid ühe väikese õllevaadi.Ta sai selle ja asuski teele, aga vaat oli päris raske. Mõtles poiss, et peaks märjukest vähemaks jooma, siis läheb ka koorem kergemaks. Aga üksi ei kõlba juua ja nii ta läks ikka edasi, kuni kohtas üht vanemat meest.
“Tere päevast,” ütles mees.
“Tere teilegi,” ütles poiss.
“Kuhu lähed?” küsis mees.
“Ma otsin kedagi, kes minuga õlut tahaks juua ja nõnda mu koormat kergendaks,” ütles poiss.
“Oo, kas mina sobiks su joogikaaslaseks?” ütles mees. “Olen tulnud kaugelt ja teel kaugele, just parajalt väsinud ja janune.”
“Aga ütle enne mulle, kust sa pärit oled ja mis mees sa oled?”
“Mina olen Jumal ja tulen teadagi kust,” vastas mees.
“Ei, sinuga ma ei joo,” ütles poiss, “sina pole õiglane, sina teed nii, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Ei, ma ei joo koos sinuga!” Ja läks noormees oma teed.

Kui ta oli veidi kaugemale jõudnud, oli vaat ikka endiselt raske.No kellega ta võiks ometi seda head jooki koos juua. Sealsamas kohtas ta üht päris koleda olemisega meest.
“Tere päevast,” ütles mees.
“Tere teile,” ütles poiss.
“Kuhu sa lähed?” küsis mees.
“Oh, ma otsin kedagi, kellega koos head märjukest juua ja oma õllevaati kergendada,” ütles poiss.
“Kas sa ei saa minuga ei võiks koos juua?” ütles mees. “Olen tulnud kaugelt ja teel kaugele, just parajalt väsinud ja janune.”
“No miks mitte?” ütles poiss. “Aga ütle enne, kes sa oled ja kust sa tuled?”
“Mina olen Kurat ja tulen põrgust, sealt ma just tulen,” ütles mees._
“Ei!” ütles poiss. “Ei, sinuga ma ei joo. Sina ei ole õiglane. Teed kurja mõnikord sellele, kes pole seda mitte ära teeninud. Ajad inimesi üksteisega tülisse ja jahid muudkui nende hingi. Ma ei joo sinuga koos.”

Ja ta tõstis vaadikese jälle kukile ja jätkas teekonda. Aga see kandam oleks läinud justkui aina raskemaks. Ta hakkas uuesti ringi vaatama. Ja ennäe, tuli jälle üks mees. Kõhn, nii kõhn oli ta ja pikka kasvu, must kapuutsiga mantel seljas.
“Tere päevast,” ütles mees.
“Tere teilegi,” ütles poiss.
“Kuhu lähed?” küsis mees.
“Oh, ma ootan siis kedagi, kellega koos õlut juua, et saaksin oma kandamit pisut kergemaks.”
“Oo, see sobiks mulle. Tulen kaugelt, lähen kaugele. Just parasjagu janune ja väsinud.” ütles mees.
“Jah, miks mitte?” ütles poiss. “Aga mis mees sa oled?”
“Nad kutsuvad mind Surmaks,” ütles mees.
“Ooo, sinuga ma joon hea meelega,” ütles poiss. “Sa oled õiglane, kõiki kohtled ühte moodi, nii rikkaid kui vaeseid.”

Ja nii nad maitsesid seda parimat õlut ja noormees jõi Surma terviseks ja too jälle tema terviseks. Viimaks Surm sõnas: “Ma pole tõesti kunagi midagi paremat joonud! Kuidas sind küll tänada…“ Mõtles natuke ja hüüatas:“Ma tean, niisugune hea jook ei tohi kunagi otsa saada, olgu selles vaadis alati seda jooki!“No mis võis noorel mehel selle vastu olla! Ja kuna oldi juba päris tükk aega joodud, muutus Surm veel lahkemaks ja ütles, et aitab poisil kuulsaks arstiks saada.“ See pidi siis nii olema, et kui noormeest kusagile haige juurde kutsutakse, siis Surm ütles, et tema on seal juba ootamas. Ja kui ta seisab haige jalutsis, siis andku poiss haigele tibake seda head jooki ja terveks ta saab. Kui Surm aga peaks seisma haige pea juures, siis tervenemise lootust pole. Ja ausalt tuleb haigele ka öelda, et teda keegi enam aidata ei saa.

Noormees sai peagi väga kuulsaks. Teda kutsuti kaugele ja lähedale ning ta aitas paljusid tagasi terveks saada. Koostöös kestis see ravitsemine neil päris palju aastaid. Siis aga juhtus, et ta kutsuti ühe väga haige kuningatütre juurde. Kuningas oli terve varanduse valmis andma sellele, kes ta tütre elu päästaks. Nüüd, kui meie kuulus arst printsessi tuppa astus, istus Surm tema pea juures. Mees vangutas pead ja ütles, et tema siin enam midagi teha ei saa.

Aga kuningas nii palus, et ta on nõus ära andma kõik oma maad ja pool kuningriiki, kui vaid tütar terveks saaks. Arst mõtles hetke ja andis teenritele käsu, et nemad kuningatütre sängi kiiresti teisipidi keeraksid, et pea pool sinna, kus jalad ja jalad sinna, kus ennist oli pea. Tehtigi nii ja kuningatütrel hakkas otsekohe parem ja terveks tema sai.

“Aijaa…Petsid mind ära!” ütles Surm, “Siin meie koostöö nüüd ka siis lõpeb.”
“Ma pidin seda tegema,” ütles arst, “Mõtle vaid, kõik need maad ja pool kuningriiki ka veel. Mul pole elu lõpuni enam vaja tööd teha. Vaba mees olen nüüd!”
“Kahjuks seda rõõmu sina nautida ei saa,” ütles Surm. “Sinu aeg on läbi, nüüd kuulud sa mulle.”
“Noh,” ütles mees, “olgu siis, kui nii peab olema. Aga sa pead lubama mul enne meieisapalvet lugeda, enne mind kaasa viia ei saa?”
„Jah, seda sina võid, enne selle palve lugemist mina sind kaasa viia ei saa. Loe nüüd ja siis ongi hästi!“ ütles Surm.

Aga arst ei kavatsenudki seda lugema hakata. Mehekene luges igasugusid palveid, aga hoolitses alati, et meieisapalvet ta ei lugenud. Surm ootas ja ootas ja siis sai aru, et mees on teda jälle üle kavaldanud. Möödus aastaid. Viimaks, kui Surm arvas, et on nüüd liiga kaua oodanud, läks ta ühel õhtul mehe majja ja riputas voodi ette suure tahvli, millele oli kirjutatud meieisapalve.
Nii et kui mees hommikul ärkas, hakkas ta unise peaga lugema, mis seal tahvlil kirjas oli ja ei saanud enne aru, mis ta teinud oli, kui ütles – aamen!
Aga siis oli juba liiga hilja.

Jaapani rahvajutt

Kunagi elasid Jaapanis ühes külas vana mees ja vana naine. Nad olid väga vaesed. Iga päev punusid nad õlgedest mütse. Ja iga päev käis mees neid lähimas linnas müümas.

Ühel päeval ütles mees vanale naisele: “Ülehomme on uusaasta. Kuidas ma soovin, et me pühade puhul riisikooke saaksime süüa! Piisaks isegi ühest-kahest koogist, millega me saaksime uut aastat tähistada.”
“Aga mees, vii need mõned mütsid linna, müü maha ja siis ostagi riisikooke!“ ütles naine.

Järgmisel varahommikul võttis vanamees viis uut mütsi, mis nad olid valmistanud, ja läks linna neid müüma. Kuid tal ei õnnestunud müüa ühtegi mütsi. Ja õnnetuseks hakkas veel ka väga kõvasti lund sadama.

Vanamees oli väga kurb, kui ta väsinult oma küla poole tagasi hakkas vantsima. Ta läks mööda üksildast mägirada, kui sattus ootamatult tee ääres kuuele kivikujule, mis kujutasid Jizot, kes on laste ja rändajate kaitsejumal. Kõik nad oli paksu lumega kaetud.

“Oh taevas,” ütles vanamees. “Need on küll kivikujud, aga ikkagi, kui külm ja üksildane neil siin lume all seistes võib olla. Pühade puhul võiks neilgi natuke midagi paremini olla.” Ja ta võttis mütsid kotist ja hakkas neid ükshaaval kujudele pähe siduma.
Viimase kuju juurde jõudes mõistis ta äkki, et kõik mütsid on otsas. “Ahh, mul polegi ju rohkem ühtegi mütsi.” Siis aga meenus talle tema enda müts. Ta selle peast ära ja sidus viimase Jizokuju pähe. Ja läks koju.

Kui ta oma majja jõudis, ootas vana naine teda kolde ääres. Ta tuli mehele uksel vastu ja hüüatas: “Oh, kui hea, et sa lõpuks koju jõudsid. Mul süda nii valutas…Oi, aga kus su müts on armas mees?”
Vanamees raputas lume juustest välja ja tuli kolde juurde sooja. Ta rääkis vanale naisele, kuidas ta oli kõik uued mütsid ja isegi oma mütsi Jizo kujudele oli andnud. Ja veel ütles ta, et tal on kahju, et ta ei saanud riisikooke tuua.

„Ah mees, see oli väga lahke tegu, mida sa Jizo heaks tegid,” ütles vana naine.

Selleks ajaks oli juba saabunud öö. Vanamees ja tema naine läksid magama. Aga just enne koitu, kui nad veel magasid, juhtus üks imeline lugu. Järsku oli õues kuulda kellegi samme. Ja siis kostus korraga mütsatus nagu oleks just maja ees midagi maha pandud.

Vanapaar hüppas voodist välja ja jooksis ukse juurde. Mis sa arvad, mis nad nägid, kui nad selle avasid? Sealsamas ukse taga seisis suur kott ja kui and selle avasid, leidsid nad sealt riisikooke ja veel palju muudki head ja vajalikku.
“Kes oleks võinud meile nii imelise kingituse tuua?” küsisid nad ja vaatasid imestunult ringi.

Ja siis nad nägid, kuidas eemal kuus kivist Jizokuju aeglaselt astusid mäe poole, kust nad tulnud olid. Ja nad kandsid peas ikka veel vana mehe poolt kingitud mütse.
Vana mees ütles: “See oli Jizo ise, kes selle kingituse meile tõi.”