Olen 33 aastat rännanud lugude jutustamise lõpututel väljadel.

Jutustanud lugusid, korraldanud koolitusi, töötubasid, suvelaagreid, konverentse, rahvusvahelisi festivale. Alustasin muinasjutukooliga (Kultuuritöötajate Täienduskoolis), jätkasin jutukooliga (Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses). 2020.a. sai minust vabakutseline ja järjepidevuse hoidmiseks jätkan jutukooliga projekti põhiselt.

***

Lugude jutustamises kasvasin ma…

Alustan kõige lähedasemast ja armsamast jutuvestjast, oma emast.
Ema Anine-Adele Päär, oli sündinud 1922.aastal ja elas suure osa ajast oma vanaema juures, vanaema oli jälle oma vanaema juures elanud ja nii võib nüüd igaüks arvutada, kui kaugelt tulid lood, mida ma lapsena kuulasin. Ema oli väga hea jutustaja.Tema räähimine oli väga ehe. Sellist rahvajuttude jutustamist kuulebki veel vaid vanadelt…

Olen õnnelik, et olen selle puudutuse saanud, see hoiab sidet olnud aegadega.

Ka tema isiklike lugude rääkimise viis oli imeteldav. Vaatamata ränkadele katsumustele, kaotustele, alandustelegi, ta ei kibestunud. Ütles vaid: “Mis teha, tuli ikka edasi elada!“ Selline elujõud ja -tahe, vist läheb koos nendeaegsete vanadega. Veel 90lt oli ta elutahe väga tugev, ta väga soovis näha, kuidas see elu kõik edasi läheb.

***

Meie külas oli üks vahva ja vapper naine, Laine. Tema oli hää jutu- ja lauluinimene. Räägiti, et hommikuti talli juures jaotati kolhoosirahvast erinevatele töödelele, siis kõik tahtsid Lainega ühte brigaadi tööle saada. Tema siis rääkis tee ja päeva lühemaks, raske töö kergemaks. Ka talgutele oli ta alati kutsutud, pidulaua juurde jutustama ja laulu eestvedajaks. Tema vanaisa oli Tamsa kandist, Miku Jaan. Too oli olnud jälle omakandi parim jutumees. Jutuhoogu sattunult võis ta unustada kõige kibedamad tööd. Juhtunud sedagi, et Miku perenaine läinud keskhommikul töörahvale süüa viima, aga peremees seisnud alles nurme ääres ja „kihutanud juttu”, külast kutsutud abilised sealsamas mõnuga kuulamas. Ja kui siis Pihkva poolt või mujalt kaugemalt tulnud mõni teine hea jutustaja, olnud Miku talus „jutupühad” – jutustatud poole ööni…Tema poeg Juhan päris oma isalt jutuanni ja temalt omakorda tütar Laine. Olen näinud, kuidas rahvas Laine jutustamist kuulas…kui hakkas see lõpupüant liginema, hakati üksteist mõnusasti müksima, et näh nüüd see tuleb, nüüd see tuleb…ja siis see lõpp saabuski kuulajate müriseva naeru saatel. Mulle meeldis see naer, kui isegi loost ehk aru ei saanud, siis sel hetkel olid kindel, et praegu on kõik hästi…

***

Mõned mälestuskillukesed jutustamisest Torma kandis.

Tormas, Näduveres külas käidi enamasti Juhani ja Pusta talus õhtuti ja vahel pühapäeviti ka päeva ajal koos juttu ajamas ja ilma asju arutamas. Ka Näduvere möldri pool käidi koos. Mölder oma poegadega tegi treiali tööd ja kõik olid head jutumehed. Igast kandist jutt passis, ükskõik kust alustati, naljajutte ja tõejutte. Igakord ei pandud aega tähelegi, kui oli õhtu jutuajamisega kadunud. Ükskord, nii kui unest ärkasid, et on aeg koju minna. Päeva aegu oli ka sepapajas jutuajamine. Seal aeti ka teinekord kõiksugu jutud maha, elulugu ja surmalugu.

Kevade poole ja suvel oli siis vahel õhtuti ja pühapäeviti ka taluõues või külatänaval, aia ääres ka see jutu ajamine. Kus kaks tükki juba koos juttu ajas, sinna tuli teisi kohe juurde.

Sadalas, Venekülas olid kaks venda, üks oli rätsep, teine kingsepp. Kingsepa poole siis rohkem käidi kokku, temal oli hea jutustada, see tema tööd ei seganud.

Veskil oodates mõni jäi lugu kuulama ja lasi oma järjekorra mööda, siis kiruti jutumehi, et pagan võtaks sind oma juttudega, kaota sedasi järg käest ära.

Mõned vestutasid nii, et suu vahutas, kui korra jutusoone peale sattus. Vahel oli seal mitu head jutumeest ka hulgas. Mõnikord juhtus, et mõni kuulaja jäi tukkuma ka, kui keegi ehad juttu lõikas. Siis neile tehti nalja või vigurit ka. Kas torkas kingsepp naaskliga või lasti „sass“ habemesse, kui juhtus mõni habemega tukkuja olevat.

*sassi tegemine – see oli painduvast vitsast loogakene, mille otsad ühendati kahe nööriga. Pulga abil aeti lõngad keerdu, torgati habemesse ja päästeti pulk lahti.

Julius Sildvee (sünd. 1887)