Olen 30 aastat rännanud lugude jutustamise lõpututel väljadel.

Jutustanud lugusid, korraldanud koolitusi, töötubasid, suvelaagreid, konverentse, rahvusvahelisi festivale. Alustasin muinasjutukooliga (Kultuuritöötajate Täienduskoolis), jätkasin jutukooliga (Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses). 2020.a. sai minust vabakutselina ja järjepidevuse hoidmiseks sündiski idee oma jutukoolist. Kõige kiirem info on leitav Piret Pääri jutukooli FB lehel, jutustan seal aeg-ajalt jutukooli ajalugu, mida mitte keegi teine ei oskakski rääkida. Kõnelen ka jutuvestmise traditsioonidest meil ja mujal maailmas. Jagan muudki, mida tean või teada olen saanud.

***

Teen kummarduse kõigi hääde jutustajate poole, kes enne meid lugusid jutustanud.

Alustan kõige lähedasemast ja armsamast jutuvestjast, oma emast.
Ema Anine-Adele Päär, oli sündinud 1922.aastal ja elas suure osa ajast oma vanaema juures, vanaema oli jälle oma vanaema juures elanud ja nii võib nüüd igaüks arvutada, kui kaugelt tulid lood, mida ma lapsena kuulasin. Ema oli väga hea jutustaja.Tema räähimine oli väga ehe. Sellist rahvajuttude jutustamist kuulebki veel vaid vanadelt…

Olen õnnelik, et olen selle puudutuse saanud, see hoiab sidet olnud aegadega.

Ka tema isiklike lugude rääkimise viis oli imeteldav. Vaatamata ränkadele katsumustele, kaotustele, alandustelegi, ta ei kibestunud. Ütles vaid: “Mis teha, tuli ikka edasi elada!“ Selline elujõud ja -tahe, vist läheb koos nendeaegsete vanadega. Veel 90lt oli ta elutahe väga tugev, ta väga soovis näha, kuidas see elu kõik edasi läheb.

***

Meie külas oli üks vahva ja vapper naine, Laine. Tema oli hää jutu- ja lauluinimene. Räägiti, et hommikuti talli juures jaotati kolhoosirahvast erinevatele töödelele, siis kõik tahtsid Lainega ühte brigaadi tööle saada. Tema siis rääkis tee ja päeva lühemaks, raske töö kergemaks. Ka talgutele oli ta alati kutsutud, pidulaua juurde jutustama ja laulu eestvedajaks. Tema vanaisa oli Tamsa kandist, Miku Jaan. Too oli olnud jälle omakandi parim jutumees. Jutuhoogu sattunult võis ta unustada kõige kibedamad tööd. Juhtunud sedagi, et Miku perenaine läinud keskhommikul töörahvale süüa viima, aga peremees seisnud alles nurme ääres ja „kihutanud juttu”, külast kutsutud abilised sealsamas mõnuga kuulamas. Ja kui siis Pihkva poolt või mujalt kaugemalt tulnud mõni teine hea jutustaja, olnud Miku talus „jutupühad” – jutustatud poole ööni…Tema poeg Juhan päris oma isalt jutuanni ja temalt omakorda tütar Laine. Olen näinud, kuidas rahvas Laine jutustamist kuulas…kui hakkas see lõpupüant liginema, hakati üksteist mõnusasti müksima, et näh nüüd see tuleb, nüüd see tuleb…ja siis see lõpp saabuski kuulajate müriseva naeru saatel. Mulle meeldis see naer, kui isegi loost ehk aru ei saanud, siis sel hetkel olid kindel, et praegu on kõik hästi…