Olen 30 aastat rännanud lugude jutustamise lõpututel väljadel.

Jutustanud lugusid, korraldanud koolitusi, töötubasid, suvelaagreid, konverentse, rahvusvahelisi festivale. Alustasin muinasjutukooliga (Kultuuritöötajate Täienduskoolis), jätkasin jutukooliga (Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses). Eelmisel aastal sai minust vabakutselina ja järjepidevuse hoidmiseks sündiski idee oma jutukoolist. On aeg vaadata, mis on tehtud, mis teoksil ja mis täiesti uut tulemas. Eesti rahvajutu aasta oligi sissejuhatuseks tänavusele sünnipäevaaastale. Just nimelt eesti rahvajuttudest kõik algaski…
Nii siin, kui ka samanimelisel FB lehel, jutustan ma jutukooli lugu, mida mitte keegi teine ei oskakski rääkida. Kõnelen ka jutuvestmise traditsioonist ja ajaloost. On tulemas ka mitutsorti koolitusi, loenguid, töötubasid, nii veebis, kui veebita (online-outline) :0)

Jutuõhtud ja ööd ja hommikud ja lõunadki jäävad toimuma, nagu kõik need 30 aastat.
***

Teen kummarduse kõigi hääde jutustajate poole, kes enne meid lugusid jutustanud.

***

Alustan oma kõige lähedasemast ja armsamast jutuvestjast, oma emast.
Ema Anine-Adele Päär, oli sündinud 1922.aastal ja elas suure osa ajast oma vanaema juures, vanaema oli jälle oma vanaema juures elanud ja nii võib nüüd igaüks arvutada, kui kaugelt tulid lood, mida ma lapsena kuulasin. Ema oli väga hea jutustaja.Ta rääkis väga loomulikult ja ehedalt. Sellist rahvajuttude jutustamist kuulebki veel vaid vanadelt…

Olen õnnelik, et olen selle puudutuse saanud, see hoiab sidet olnud aegadega.