See on jutumaailmas väga populaarne lugu. Kuna jutustan ise lugusid, mis pigem unustuse hõlma vajunud, siis polegi seda juttu varem jutuna jutustanud. Kui vaatan enda ümber praegu toimuvat, siis sain aru, et midagi teha pole, on vaja just selliseid lugusid jutustada-jagada.

Vana Jack pidas väikest talu ja tal oli üks hea naaber.

Nad olid terve elu sõbrad olnud. Ja nüüd, kui nende abikaasad olid surnud ja lapsed kodust välja kasvanud, jäid neile ainult nende talud… ja sõprus.
Kuid siis juhtus, et ühel päeval läksid nad riidu. Esimest korda elus. Ühe äsjasündinud ja eksinud vasika pärast.
Jacki lehma vasikas oli läinud Jacki naabri maale ja seetõttu pidas too seda enda omaks. Aga Jack nägi kohe, et see oli just nagu tema lemmiklehma suust kukkunud.
”See on minu oma,” ütles ta.
Naabrimees väitis, et hoopis tema oma.
Noh, nad olid mõlemad pisut kangekaelsed ka ja nüüd oli see hea võimalus seda välja näidata. Nii nad lihtsalt lõpetasid üksteisega suhtlemise ja rääkimise.
Möödus nädal.
Ühel hommikul koputati Jacki uksele.
Seal seisis tööriistakotiga noor mees.Tal oli lahke hääl ja tumedad sügavad silmad ning ta ütles: „Olen puusepp ja otsin tööd. Võib-olla on teil mõni väike töö pakkuda?”
Jack kutsus mehe kööki, pakkus süüa ja juua.
Nad sõid ja rääkisid, ja siis ütles Jack: “Mul on jah üks pakiline töö sulle. Minul on naaber. Üks jonnaks ja kangekaelne vanamees. Mina ei taha teda ega tema talu silmaotsaski enam näha. Ehita meie vahele üks suur ja suur kõrge aed!”
Ja puusepp ütles: “Noh, kui teil on materjali ja naelu, siis ma saan ehitada tõesti midagi, mis teile meeldib.”
Puusepp hakkas tööle. Ta töötas ladusalt ja kiiresti. Mõõtis, saagis ja naelutas.
Oli juba päikeseloojangu aeg kui vana Jack vaatama läks, kaugel meistrimehe töö kah on. Aga…Jack jäi üllatusest seisma, sest seal polnud kõrget aeda!
Seal oli sild, mis kulges ühe mehe maa servalt teisele! Sellel olid käsipuud ja kõik – tore töö – ja mis veel! Naabrimees tuleb joostes üle silla, sirutab käe välja ja hüüab:„Jack, sa oled üks tore mees! Mina poleks kunagi suutnud seda teha. Aga mul on nii hea meel, et saame seda silda mööda jälle sõpradeks.
Ja tead, see on sinu vasikas küll,noh… ”
Ja Jack surus naabrimehe kätt ja koos vaatasid nad äsjaehitatud silda – hästi tehtud, midagi pole öelda!
Samal ajal hakkas puusepp oma tööriistu kasti panema, tõstis need siis õlale ja hakkas minema. Jack hüüdis: “Oota, oota, ära mine ära! Mul on veel palju tööd sulle pakkuda…”
Puusepp naeratas ja ütles: „Ma tahaksin edasi jääda küll, Jack, aga ma ei saa. Mul on veel palju sildu vaja ehitada.”
Nii ta kõndis edasi ja nii ta ehitab neid sildasid ikka siin ja sääl.