Päike ja kuu.
Kunagi oli olnud maailmas kaks päikest. Ja oli väga palav.
Kõik olid õnnetud selle pärast.
Otsustati ühest päikesest lahti saada. Kõik olid nõus. Aga, kuidas seda teha ja kes sellega hakkama saaks? Sipelgas oli nõus proovima, tema oli väga täpse silmaga ja väga hea vibulaskur. Ja sipelgal õnnestuski päikest tabada. Aga oh häda, mitte ainult üks päike ei kadunud vaid mõlemad!
Ja maailm jäi täitsa pimedaks. Nüüd oli siis vastupidi paha olla, kõik oli külm ja veel lisaks pime ka. Kõik said aru, et nad olid olnud väga rumalad. Kutsuti koosolek kokku ja otsustati, et keegi peab minema ja päikese käest andeks paluma.
Kes läheb? Inimene mingu. Ei õnnestunud inimesel see andeks palumine. Proovis nii ja proovis naa, päike ei tulnud välja. Läks vares. Ei saanud ka asja. Proovisid ka kõik teised loomad ja linnud päikese käest andeks paluda, aga päikesest ei olnud kippu ega kõppu. Ei tulnud tagasi.
Viimaks hakati arvama, et päike on äkki lihtsalt magama jäänud.
Paluti kukkedel oma lauluga päike üles äratada. Kõik kuked võtsid ja kiresid kõigest jõust. Ei miskit.
Veelkord kiresid nad. Ja siis tundsid kõik, kuidas hakkas vaikselt soojemaks minema. Ja kui kuked laulsid kolmaski kord, tuligi päike välja!
Kõik rõõmustasid, sest nad nägi, et seal ongi üks päike ainult.
Ja täpselt oli parajalt soe ja valge.
Paistis ja paistis, aga siis ühel hetkel, läks päike jälle magama ja nüüd tuli välja see teine päike, keda sipelgas oli oma vibunoolega tabanud. See päike oli kahvatu ja sooja ei andnud üldse. Temast saigi kuu. Sooja ei anna, aga öövalgust jagab ikka.
Aga, et soe päike igal hommikul ärkaks, peavad kuked vähemalt kolm korda kirema.
Rahvajutt Myanmarist.