Tule toomine.

Elasid kord eite-taati ja nagu muinasjutus sageli – neil oli kolm poega. Kõik kolm olid kanged jahimehed, kui aga vähegi said, nii metsa läksid. Ükskord, kui vennad jälle jahil olid sattusid nad kodust väga kaugele. Õhtu oli juba kätte jõudnud ja vennad mõistsid, et koju nad enam ei jõua, tuleb metsas ööbida. Aga kuidas? Neil polnud isegi tikke kaasas, et lõket süüdata ning selle paistel magada. Vennad pidasid aru ning otsustasid.“Ronime kuuse otsa ja vaatame sealt kõrgelt, ehk näeme mingit tuled paistmas.“ Mõeldud, tehtud! Ja ennäe: kusagil kaugel vilkuski tuluke.Vennad tõmbasid liisku, kes peaks tuld tooma minema. Liisk langes vanemale vennale ja too läkski. Läks kaua läks, lõpuks jõudis lõkkeni, mille veeres lesis vanamees.

„Tere“.
„Tere-tere. Mis sul vaja on?
„Ma tulin tuld saama!“ seletas vanem vend.
„Mina muidu tuld ei anna. Kui tahad, siis jutusta mulle muinasjutt või laula laul,“ nõudis vanamees.
Vanem vend jäi mõttesse ja pidi tunnistama, et at ei oska jutustada ega ka laulda.“Noh kui ei oska, siis ma lõikan su seljast sedelgarihma, tagumikust tallanaha,“ ütles vanamees.
Ei olnud midagi parata, vanem vend oli lubanud tuld tuua ja vanamees nülgis need nahad. Vennake komberdas hädiselt teiste juurde tagasi. Need said tuld nähes rõõmsaks ja süütasid lõkke, valmistasid süüa, jõid teed ja ajasid juttu. Ainult vanem vend heitis kohe pikali, ei tahtnud süüa ja paistis pahas tujus olevat. Teised küsisid küll, et mis viga, aga vastust ei saanud.
Vennad said lõkke ääres puhata ja jätkasid hommikul jahti. Märkamatult saabus jälle õhtu, aga vennad olid ikka kaugel metsas, kojujõudmise peale polnud lootagi. Neil tuli ka see öö metsas mööda saata. Kuid kuidas tuld teha? Tikke ju polnud. Vennad pidasid aru ning otsustasid.“Ronime kuuse otsa ja vaatame sealt kõrgelt, ehk näeme mingit tuled paistmas.“ Mõeldud, tehtud! Ja ennäe: kusagil kaugel vilkuski tuluke. Nüüd tõmbasid kaks venda liisku, kumb läheb. Keskmine vend asus see kord teele. Jõudis lõkkeni, aga seal külitab vanamees.
“ Tere“.
„Tere-tere. Mis sul vaja on?
„Ma tulin tuld saama!“ seletas vanem vend.
„Mina muidu tuld ei anna. Kui tahad, siis jutusta mulle muinasjutt või laula laul,“ nõudis vanamees. „Oi ei oska ma laulda, ei oska ma jutustada.“ Ei olnud midagi parata, keskmine vend oli lubanud tuld tuua ja vanamees nülgis need nahad. Vennake komberdas hädiselt teiste juurde tagasi. Heitis temagi teise venna kõrvale pikali. Noorem läitis lõkke, tegi süüa ja kutsus teisigi sööma.“Mis teil küll viga on?“ imestas ta. Nood aga vaikisid vaid. Kolmandal päeval ikka nad veel koju ei jõudnud. Öö tuli peale, noorim ronis puu otsa, nägi lõket ja ruttas tuld tooma.
“ Tere“.
„Tere-tere. Mis sul vaja on?
„Ma tulin tuld saama!“ seletas vanem vend.
„Mina muidu tuld ei anna. Kui tahad, siis jutusta mulle muinasjutt või laula laul,“ nõudis vanamees.“Muidu lõikas sinugi seljast sedelgarihma ja koorin tagumikult tallanaha.“
„Olgu, ma jutustan sulle muinasjutu, kuid sa ei tohi mind katkestada.“Nii nad kokku leppisid ja noormees alustas.“Ma olin ükskord part. Lendasin, lendasin, otsisin pesapaika. Viimaks tegin pesa keset sood, munesin munad ja tahtsin hauduma hakata. Aga pika sabaga rebane leidis mu üles, tiirles ümber pesa ja püüdis mu munasid ära varastada. Ja kui ta jälle ringiga pesa juurde hiilis, haarasin ta sabaotsast kinni. Rebane tahtsi lahti rabeleda, aga ma hoidsin kõvasti kinni. Ja viimaks saba katkes ja rebane põgenes minema. Hakkasin seda sabaotsakest uurima ja seal oli kiri. Ja tead mis seal kirjas oli – sina oled mulle 25 rubla võlgu!“
„Ei ole,“ hüüdis vanamees vahele.
„Ahhaa, sa segasid vahele, nüüd aga keera ümber, sedelgarihma ja tallanaha ma nüüd koorin.“ Vanamees mitte ei tahtnud seda. Siis poiss küsis vendade nahad tagasi. Ja nii sai ta nahad ja tule.
Läks siis noormees vendade juurde ja pahandas nendega, et nad polnud rääkinud, mis nendega juhtunud oli. Tõmbasid vennad naharibad jälle oma kohale tagasi, haavad nagu imeväel paranesid. Tegid lõkke üles, ajasid juttu ja järgmisel päeval läksid koju tagasi.
Vepsa muinasjutte.
Koostanud ja raamatuks seadnud Kristi Salve