Leidsin selle kunagi ammu-ammu aega tagasi, 15 aastat, ehk isegi rohkem.
Ja ikka aitab, toetab.
Kord üks kuningas tellinud pildi ülimast rahust.
Paljud kunstnikud olevat toonud oma tööd talle näha. Ta leidis nende hulgast ühe maali, kus oli ilus mägijärv, ilma ühegi lainevirvenduseta, järve kohal oli helesinine taevas, ümberringi turvalised mäed – see kõik peegeldas ülimat rahu.
Kuningas vaatas seda maali kaua aega.
Siis aga märkas selle kõrval hoopis teist pilti – seal olid ka mäed, aga kesk vihma ja tormi, kivid langemas kaljudelt, ja keset seda stiihiat tuiskas mäekõrgustest alla veel ka võimas kosk, pritsides vahust ja vihast vett kahele poole oma teed…kõik see oli kaugel rahust ja vaikusest.
Seal märkas kuningas, et kose äärde, selle vohava vee kõrvale oli kunstnik maalinud veel midagi – seal oli väike linnupesa, ja kesk seda kurja maru ja vett istus väike emalind pesas.
Ja kuningas valis selle pildi peegeldamaks ülimat rahu, sest rahu pole seal, kus pole muresid ja raskusi, vaid ülima rahu leiad oma südames, kesk torme ja katsumusi.