Kohtasid näljased hundid metsas jänest ja tahtsid ta ära süüa, kui jänes ütles:
“Kuulge, minust ei saa ju korralikult kõhtu täis, aga ma võin viia teid sinna, kus on palju lambaid.”
Hundid nõustusid ja asuti teele.

Mõne aja pärast küsisid hundid jäneselt:
“Kas veel kaugel? Me juba väga näljased.”
“Selle mäe taga orus,” vastas jänes.

Ent mäkketõus tegi hundid nii näljaseks, et nad ei pidanud vastu ja sõid jänese ära. Läksid aga siiski edasi ning laskudes nägid suurt lambakarja…Sõid isu täis.

Ühel hundil hakkasid süümepiinad.
“Kuulge, natuke ikka halvasti nüüd kukkus välja küll. Jänes ikka juhatas ju toidu juurde meid. Läheks, ja mataks ehk jänese kondidki korralikult maha?”
Teised nõustusid. Läksidki. Kaevasid haua, matsid luud-kondid maha.

Siis tekkis aga küsimus, mida hauatähisele kirjutada.
“Jänesele, sõbrale” – ei sobi, sõpra ju maha ei lööda.
“Jänesele, vaenlasele” – kah mitte, mis vaenlane ta oli, kui söögi juurde juhatas.
Lõpuks paigaldasid tahvli kirjaga –
“Jänesele, meie konsultandile ja partnerile”.