Ühel õhtul helistas Ere Naat, Theatrumist. Ere on inimene, kellega helistame ikka kord üle seitsme aasta :0)) Nüüd oli tal palve, et kirjutaksin nende kavalehele mõne rea. Noored olevat lugulaulu uusversiooni mängimas, ehk jgaksin mõnd hetke oma mäletustist, sest olin Nicolette’i osatäitja aastal 1986. aastal esietendunud lavastuses. Kuna oli kiire aeg ja ei tahtnud uusi mõtteridu segama, siis püüdsin küll algul “ei” öelda, aga ma olen eiüteluses siiani kehv. Nõnda siis sündisidki  järgnevad read…
 
Kui keegi küsiks minult ainult kahte eredamat mälestust lavakooli ajast, siis olid need kooli sisseastumise katsed ja mitteametlik koolilõputöö „Aucassin ja Nicolette“.
Algus ja lõpp. Mäletan noil koolikatsetel eksamikomisjoni ääretult sooja ja toetavat suhtumist. Mind inspireeris see heatahtlikkus nii väga, et kooli mind vastu võeti. Sama mõnus ja loomingulist pinget pakkuv oli seesinane etendus. Laulud, muusika, lugu ise, seltskond – nii näitlejad kui ka vanamuusikud. Kõik oli puhas rõõm! Ja see mängumõnu ulatus ka vaatajani, kaugemalegi… nagu heale muinasjutule kohane, lausa südamesse välja. Seda etendust käidi vaatamas kordi ja kordi. Veel nüüdki kuulen mõnd tollast publikulist seda mängu mäletamas.
Minu valik teatrikooli kasuks sündis tundest, et minus on nii palju rõõmu, et sellest jätkuks ka teistele inimestele. Teater tundus selle jagamiseks siis kõige õigem koht. Minu siiras soov oli, et vaataja teatrist lahkudes oleks natuke tervem, julgem, paremgi ehk. Või isegi, kui ta seda selleks mõneks tunniks on, siis on juba hästi. Ajapikku sain aru, et see ikka kõik nii lihtne polegi. Aga selles näitemängus oli midagi minu kunagisest unistusest… ja mul oli hää meel, et kooli niimoodi rõõmuga lõpetada sain.
Ja nüüd, kui mu elukutseks on juba aastaid muinasjutuvestmine, saan ma tagasi vaadates elutargalt noogutada – jaa-jaa… selle vana lugulauluga olin eneselegi teadmata astunud suure sammu sügavale lugude jutustamise maailma, otse rändavate jutuvestjate kuldaega.
 
***
olen üks neist, kes ei suuda kasutada väljendit “armastus”.
Ei teagi, on see hirmust sõna  enda “ärakasutamise” või “ärakulutamise” ees…
Või on see austusest sõna sisu ees, on see ju kõige kõrgem mõõdupuu inimeseks olemises…ei tea.
AGA, kui ma ütlen, et minus oli nii palju rõõmu…siis ma tegelikult mõtlen…saite aru, eks ole…