mida jutustad,
loovad
sind ennast
Minu lapsepõlv oli täis jutuvestmist. Emalt-isalt kuulsin tõestisündinud lugusid, ühelt vennalt muinasjutte ja teine jutustas raamatuid ümber. Milline luksus!
Küllap sellega määrati ka mu saatus saada jutuvestjaks.
Ühel poolt toetab mind kodust ja kogukonnast kaasa saadud traditsioon, teisalt see, mis ma lavakunstikoolis õppisin. Seda kõike kokku põimides ja nende vahel tasakaalus otsides olen leidnud oma tee ja oma hääle.
Nii ma siis jutustan, koolitan ja teen palju muudki, mis on seotud lugude ja jutuvestmisega.
Sest ma tean, et hea lugu võib muuta maailma.
Sest ma tean, et hea jutuvestja võib panna kuulaja unustama nälja ja janu, mured ja hädad ja lummata teda lugudega nii, et kõige madalamgi hing saab ülendust, kõrkus annab maad alandlikkusele ja külm süda sulab nagu lumi maikuus.
Olen pärit Tartumaalt ja metsast.
Olen õppinud Erumäe mõisakoolis, Puhja Keskkoolis, Viljandi Kultuurikoolis, Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kokku 21 aastat akadeemilist haridust ning 34 aastat jutustamise ja koolitamise kogemust.
Lugude jutustamine on segu käsitööst ja loomingust, sestap meeldib mulle keskaegne käsitöömeistrite õppekava: seitse aastat õpipoiss, seitse aastat sell, seitse aastat veel õppimist ja nii saadki meistriks. Jutuvestjana näib mulle aga, et siis saad aru, kui palju on veel tegelikult õppida. Ja alustad uut ringi.
Minu osa on selles elus olnud meelitada täiskasvanuid lugusid märkama, kuulama ja jutustama. Olen seda teinud jutustamise traditsiooni tutvustades ja lugusid rääkides. Eelkõige täiskasvanutele mõeldes, aga sama suure mõnuga jutustan lastelegi. Minu südameasjaks on eesti rahvajutud ja ka teiste rahvaste lood, mis on jäänud unustusse ja kannatlikult oma aega ootama.
Kogu selle töö tulemusena sündis Jutukool, mida ma juhatasin 29 aastat.
Kunagises Kultuuritöötajate Täienduskoolis anti mulle selle loomiseks kõik võimalused ja ma sain teha midagi, milles oli kogu mu süda ja pühendumus. Loengud, seminarid, töötoad, suvelaagrid, nõustamised, jutuõhtud-kontserdid, koolijutustamised, rahvusvahelised konverentsid ja jutufestivalid, muinasjuttude andmebaas, jutupank, rahvajuturaamatu väljaanded, mõned CD-d ja DVD-d, näitus lugude jutustamise traditsioonist 20. sajandil „Et rada ei rohtuks“.
2020. aastal pidin lahkuma asutusest, mille alluvuses Jutukool tegutses. See oli suur muutus mu elus, aga tegelikult teen seda kõike edasi, ainult vabakutselisena. Loengud-töötoad, jutustamised-kontserdid. Lugude jutustamise valdkonna tutvustamise ja arendamisega jätkab Jutumaja.
2020. aasta oli eriline veel selle poolest, et ma korraldasin eesti rahvajutu aastat. Projekti raames toimus palju töötubasid üle Eesti ja üks põnev aasta läbi vältav lugemise väljakutse “11 x 11”.
Nüüd te teate minust kõike.
🌏 Lisaks erinevatele teema jutuõhtutele (Naised rahvajuttudes, Taimepärimus jm) pakun kultuuririkkuse aasta raames välja jutuüritusi, kus tutvustan erinevate rahvaste jutte. Tänu oma rikkale raamatukogule, on jutumaterjali küllaga.
Plaadil kõlab jutustatuna seitse rahvajuttu.
Lugude vahele on omalaadsed muusikalised sillad ehitanud Cätlin Mägi, Kulno Malva, Celia Roose, Meelika Hainsoo, Tuule Kann, Andre Maaker, Silver Sepp.
Plaadi kujunduse autor on kunstnik Epp Margna.
Valminud lahendus on põnev ja omamoodi, sest plaati on võimalik ka seinale riputada. Kujundus on mitmekihiline nagu rahvajutudki, mis plaadil kõlavad.
Plaati on võimalik tellida pakiautomaati.